Kärast riiklike õppekavade ümber on võinud jääda mulje, et tegu on kurjade jõudude pahatahtliku sepitsuse ja halvasti varjatud sooviga algatada Trooja hobusena järjekordne haridusreform.
Eelmisel neljapäeval võttis valitsus vastu kaks tähtsat dokumenti: põhikooli riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekava. Õigupoolest ei olegi päris õige rääkida uuest riiklikust õppekavast, sest seni on meil alates 1996. aastast olnud üks – põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava.
Olen viimase kahe ja poole aasta jooksul olnud nende õppekavade tekkeprotsessiga lähedalt seotud ning püüan vastata mõnele lihtsale küsimusele. Kõigepealt, mis see riiklik õppekava üldse on?
Põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumi riiklik õppekava on riiklikud haridusstandardid.
Neist esimene on oma olemuselt põhiharidusstandard ja teine üldkeskharidusstandard. Tasub tähele panna, et tegu pole mitte koolitüübi, vaid õppetaseme standardiga.
See tähendab, et riikliku õppekava keskmes ei ole mitte kool kui asutus, vaid õpilane ja tema areng, mille tarbeks peaks kool looma sobiva keskkonna.
Juba ammu ei tähenda standard karistusvahendit, vaid huvirühmade kokkulepet milleski elulises, et moodsas maailmas üheskoos toimetada.
Riikliku õppekava puhul on selleks eluliseks ja oluliseks ühine arusaam sellest, millisena me tahame põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajat näha ning milline peaks olema selleks vajalik arengukeskkond ja õppekorraldus.
Õppekavaga seoses räägitakse kavandatud, elluviidud ja tegelikult kogetud õppekavast. Kavandatud õppekava on dokument, mis on elluviidava õppekava aluseks. Elluviijaks on aga õpetaja. Seetõttu on elluviidavaid õppekavu palju rohkem kui kavandatuid.
Õppekava kui püramiid
Tegelikult kogetud õppekava on see, mis jõuab iga õpilaseni. Ja neid õppekavu on mõistetavalt kõige rohkem. Iseloomulik on ka see, et need kolm õppekava tasandit võivad omavahel konfliktis olla.
Õppekava üldosa on nagu püramiidi tipp, mis määratleb, kuidas ühiskond inimest käsitab, millised on ühiskonna põhiväärtused, mida ühiskond õpilaste jaoks tähtsaks peab ja kuidas selleni jõudmist näeb.
Ilmselt on loomulik oodata, et inimene peaks iseendast ja maailmast aru saama ning oskama koos teiste omasugustega siin ilmas võimalikult õnnelikuna elada.
Püramiidi aluse poole edasi liikudes tulevad ainekavad, mis määratlevad eri ainevaldkondade õppe eesmärgid ja õppeainete sisu. Riiklikus õppekavas kirjeldatu on vaid head kavatsused, kuidas peaks olema. Iga kooli õppekava täpsustab neid kavatsusi ja lisab nendele kooli omapära.
Oma koht on kavandamises ka õpilase ja tema vanemate huvidel ning nendest johtuvatel valikutel. Oleks loomulik, et ühiskonna ootused ja huvid ning õpilase ootused ja huvid oleks mõistlikus tasakaalus. Sama loomulik on, et täiskasvanumaks saades laienevad õpilase otsustusruum ja valikuvõimalused.
Lünklik maailmapilt
Õppekavade pideval uuendamisel on kaks lihtsat põhjust. Kõigepealt see, et maailm meie ümber pidevalt muutub ja need muutused peavad kajastuma ka selles maailmapildis, mis põhitasemel ja kesktasemel õppides luuakse.
Seetõttu peetakse vajalikuks iga 10-12 aasta järel riiklikud õppekavad kriitiliselt üle vaadata. Siin peitub ka põhjus, miks paljud ainekavad üha mahukamaks kipuvad muutuma.
Õppekavu tuleb uuendada aga ka sellepärast, et praeguse õppekava rakendamise kogemus on toonud selgelt välja mitmed probleemid. Esmalt on täheldatud, et riikliku õppekava üldosa ja ainekavad on nagu kaks eraldiseisvat maailma.
Ka kipuvad ainekavad olema omavahel halvasti seotud. Ja mingil määral on õpilane nende kahe põhjuse tagajärjel krooniliselt ülekoormatud ja lünkliku maailmapildiga. Terviku seisukohalt on väga tähtis ka õige arusaam hindamisest (ka enesehindamisest), selle otstarbest ja meetoditest.
Loetletud probleemide leevendamine oli seatud eesmärgiks ka riikliku õppekava uuenduse lähteülesandes, mida õppekava nõukogu on koos Riigikogu kultuurikomisjoniga korduvalt arutanud ja täpsustanud. Nagu nimigi viitab, oli lähteülesanne aluseks õppekava arendustegevusele.
Tulemuse üle saame aga otsustada eelkõige selle järgi, kuidas seatud eesmärgid realiseeruvad ja kas käärid õppekavades sõnastatud ootuste ning õpilaste tegelike õpitulemuste (mitte hinnete) vahel vähenevad.
Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid õpetajad või õpilased uusi õppekavu kartma. Tegu on ühe sammuga loomulikus arenguprotsessis, kus ühtki sisult revolutsioonilist muudatust pole kavandatud.
Põhitaseme ja kesktaseme õppe kirjeldamine kahes eraldi dokumendis tähendab sammukest õppija arengu kesksema käsituse suunas. Erinevalt paljudest oponentidest ei näe ma siin otsest sidet põhikooli ja gümnaasiumi kui institutsioonide võimaliku lahutamisega.
Ülikoolis peetakse ju enesestmõistetavaks, et bakalaureuse-, magistri- ja doktoriastme õppekavad on eraldi dokumendid, sest tegu on eri õppeastmetega.
Mitte ainult roosad prillid
Eeltoodust võib jääda mulje, et vaatan uusi, täpsemalt küll uuenenud õppekavu jäägitult läbi roosade prillide.
Aga on kaks küsimust, mis minu hinge kriipima jäävad. Neist üks puudutab kesktaseme õppe ühtsust ja teine riigieksameid.
Gümnaasiumi riiklik õppekava on üldkeskhariduse standard. Selle kõrval on kutsekeskhariduse riiklikud õppekavad, mis analoogselt gümnaasiumi omaga on aluseks kutseõppeasutuse õppekavade koostamisel.
Vaatamata korduvatele üleskutsetele määratleda gümnaasiumi riikliku õppekava arenduse käigus selgelt ka üld- ja kutsekeskhariduse ühisosa, jäi see ülesanne antud etapil kahjuks täitmata.
Kindlasti ei sobi minu maailmapilti ka hägusavõitu kompromisslahendus, mis puudutab gümnaasiumi lõpetamist ja riigieksamite osa selles. Mulle on kindlasti sümpaatne matemaatika tähtsustamine emakeele ja võõrkeele kõrval.
Ma ei pea mõistlikuks pakutud lahendust: kui ei õnnestu riigieksamit sooritada, võid lõpetada kooli ka koolieksamitega. Rahvatarkus ütleb, et koera saba jupiti raiumine ei tee protsessi vähem valusaks. Ja selleks õnnetuks sabaks on riigieksamid nende praegusel kujul.
Kui lähtuda eeldusest, et kesktaseme õpe on tervik, siis ei ole millegagi põhjendatud, et gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb sooritada riigieksamid, kutsekeskhariduse omandamisel seda nõuet aga pole. Ja lahenduseks ei ole kindlasti see, et viime riigieksamid ka kutseõppeasutusse sisse.
Tundub, et õpilasomavalitsuste liit on oma ettepanekuga küpsuseksamitest hästi tabanud riiklike õppekavade uuendamise ühte keskset taotlust. Kokkuvõttes tuleks hinnata eelkõige seda, mil määral on saavutatud eesmärgiks seatu – õpilase terviklik arusaam maailmast, iseendast ja oma kohast selles.
Tahan kinnitada, et riiklike õppekavade, nagu ka kooli õppekavade uuendamine, ei lõpe kunagi. Seetõttu oleks meile kõigile kasulik ennast selle paratamatusega lepitada ja kahtlustada kaaskodanikke eelkõige heades kavatsustes.
Autor: Olav Aarna, Kutsekoja juhataja
Artikkel ilmus: Maaleht, 21. jaanuari 2010