Varsti juba viisteist aastat võib ajalehtedest aeg-ajalt lugeda artikleid, kus kurjustatakse selle üle, et meie kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste lõpetanutel pole kvalifikatsiooni. Sellised etteheited on osaliselt põhjendatud, osalt mitte.
Nende etteheidete taustaks on ilmselt nostalgia aja järele, mil kutsekooli, tehnikumi või ülikooli lõpudiplom oli ühtaegu kinnitus selle kohta, et inimene on täitnud kooli õppekava nõuded ja talle on antud teatavad õigused valitud kutse- ja erialal tegutsemiseks, st kutsetunnistus.
Kui lähtuda sellest, et kvalifikatsioon on ametlikult tunnustatud asjatundlikkus (kompetentsus) teataval alal tegutsemiseks, siis ei saa öelda, et meie kõrg- või kutsekooli lõpetanutel pole kvalifikatsiooni. Alati pole aga selge, milline see teatav ala on. Et hinnata inimese sobivust valitud kutse- ja erialale, on vaja võrdlusalust. Selleks saab olla kutsestandard, mis kirjeldab asjatundlikkusele esitatavaid nõudeid kutse- ja erialal. Kutsestandard saab aga tekkida vaid laiapõhjalise leppena vastava kutseala asjatundjate ning asjast huvitatud tööandjate ja töötajate esindajate vahel.
Seadus annab võimaluse
Inimese kompetentsuse vastavust kutsestandardile hinnatakse kutse andmise käigus (mis ei pruugi olla eksam selle tavamõistes). Kutse korraldamiseks on vaja (riiklikku) kutsestandardit, (riiklikult tunnustatud) kutset andvat asutust ja protseduurireegleid kompetentsuse vastavushindamiseks.
Nendele kutsesüsteemi komponentidele esitatavad nõuded sätestab möödunud õppeaasta alguses jõustunud kutseseadus. Seadus näeb ette ka võimaluse, et teatud tingimustel võib ühitada õppeasutuse lõpetamise ja (esmataseme) kutse saamise. Neid tingimusi on kaks: õppekava, mille järgi õpiti, peab vastama kutsestandardile ning õppekava peab olema riiklikult tunnustatud ehk akrediteeritud.
Seaduse järgi saab selliselt ühitatud koolilõpetamist hakata rakendama 2012. aastast.
Kes hindab?
Kas eeltoodud ühitamise tingimused on ainult tarvilikud või ka piisavad? Ilmselt on seadusandja pidanud silmas tarvilikkust, sest õppeasutusele kutse andja õiguse andmine on vastava kutsetegevuse valdkonna kutsenõukogu pädevuses. Praegu ei ole veel päris selge see, mida tähendab õppekava vastavus kutsestandardile ja kes seda vastavust hindab.
Edasiminekuks on vaja vastata järgmistele küsimusele. Millistel tingimustel saab kutseõppeasutus (täpsemalt, selle teatav õppekavarühm) akrediteeringu ja kes selle tunnustuse annab? Millistel tingimustel saab kutseõppeasutusest teataval kutsealal (esmataseme) kutse andja ja kes omakorda selle tunnustuse annab?
Akrediteeringu õppeasutusele (õp¬pekava rühmale) tagab õppe usaldusväärne kvaliteet. Akrediteeringu kutse andjana (vastavushindamise asutusena) tagab aga hindamisprotsessi usaldusväärsus. Seda usaldusväärsust akrediteerimise (või akrediteerimiste) käigus hinnataksegi. Ilmselt peab kutsenõukogu hindama kutse andmise reeglite ja protseduuride vastavust seaduses sätestatule. Praegu ei ole veel selge, milline asutus annab akrediteeringu Kutseõppeasutuse õppekava rühmale.
Kutse koos tunnistusega
Eeltoodud küsimustele otsitakse kooskõlalisi vastuseid kahe Euroopa sotsiaalfondi toel toimiva programmi – „Kutsesüsteemi arendamine 2008-2013" ja „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013" – täitmise käigus. Siit saab ka selgeks, miks juba ligi 15 aastat pole saanud kutse andmist ja koolilõpetamist ühitada. Ühest küljest polnud pikka aega üldse mingeid kutsestandardeid, millest lähtuvalt kutseõppeasutuse või kõrgkooli õppekavu koostada. Teisalt polnud nende õppekavade akrediteerimise mehhanismi. Tõsi, kõrgkoolidele on viimased 12 aastat selline mehhanism olemas, kutseõppeasutustele aga puudub.
Kahtlust ei ole aga selles, et liigume soovitud suunas. Kõrgkooli ja kutseõppeasutuse lõpetanute kompetentsus peab vastama kutsestandardites kokku lepitud tööturu ootustele.
SAMAL TEEMAL
Andres Pung,
HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja:
„Hariduse kvaliteet ja selle tagamine on olnud haridussüsteemis kuumad märksõnad aastakümneid. Mida olulisemat rolli hakkab mängima haridus majanduse arengus, mida pikemaks muutuvad inimeste õppeajad ning massilisemaks seetõttu ka osalemine kutse- ja kõrghariduses ning täiendus- ja ümberõppes, seda olulisemaks saab kvaliteedi tagamise paradigma.
Kutsehariduse uue arengukava ühe lisana ongi kinnitatud kvaliteeditagamise mudel, mis püüab haarata kogu pilti. Akrediteerimisel, mis on välishindamise üks võimalusi, oleks kogu süsteemis keskne, paljusid komponente seostav ja riikliku tunnustamiseni viiv roll.
Praegu funktsioneerivad paljud kvaliteedi tagamise elemendid suhte¬liselt omaette. Töömaailmapoolne sisend õppetöösse on kutsestandardite näol olemas ja seostatud õppekavaarendusega riiklike õppekavade kaudu. Õppekavad on omakorda sisend õppeprotsessi, kuid adekvaatne tagasiside selle protsessi tulemustest senini puudub. Kutsete süsteem on Eestis vabatahtlik ning seetõttu on kutseõppeasutuse lõpetamine ja kutse omistamine suures osas veel eraldi süsteemid. Meie on eesmärk nad üha enam kokku viia.
Puuduva lüli ja lahendusena näeme just välishindamist (akrediteerimist), mis peaks tekitama vajaliku usalduse ettevõtjate, tööandjate, kutseliitude ja koolitajate vahel. Kui koolide õppekavad vastavad kutsestandarditele ja õppeprotsess ise on piisavalt kõrgel tasemel, peaksid ju ka tulemused – ehk siis koolitatud spetsialistide teadmised-oskused-pädevused – vastama esitatavatele nõuetele. Selles tahamegi välishindamise käigus veenduda. Kusjuures ekspertideks oleksid valdavalt vastava valdkonna tööandjad ja kutseliitude esindajad ise. Kui õppetöö hinnatavas õppekavarühmas vastab nõuetele, saaks õppeasutus riikliku tunnustuse (koolitusloa) kogu õppele, mis antud õppekavarühmas järgneva kuue aasta jooksul läbitakse. Õppeasutusele annaks see võimaluse taotleda kutse omistaja õigusi vastava valdkonna kutsenõukogult, mis muudaks kutsete omistamise tulevikus ratsionaalsemaks ja protseduuriliselt lihtsamaks. Just välishindamise kaudu tekkiv usaldus teeb sellise lahenduse võimalikuks. Nii saaksid kutseõppeasutuste lõpetajad, kes õppisid riiklikult tunnustatud õppekavarühmades, tulevikus lisaks lõputunnistusele kutsetunnistuse, mis tõendab valmisolekut asuda tööle õpitud eri- või kutsealal.
Riikliku tunnustamise süsteemi välja¬arendamine ja rakendamine kut¬se¬hariduses on eelolevatel aastatel kut¬sehari¬dussüsteemi üks prioriteete ka arengu¬kava järgi ja seda teostatakse ESF-i kut-sehariduse sisuprogrammi raames."
Tarmo Loodus,
Viljandi ühendatud kutsekeskkooli direktor:
„Riigikooli juhina on mul keeruline avaldada arvamust oma tööandja ettevõtmiste kohta. Samas tõden, et üldises plaanis on riigil vaja oma koolid mingite kriteeriumide järgi aeg-ajalt üle vaadata. Neid vaatamisi on viimasel ajal olnud väga erisuguseid: välishindamine, sisehindamine, temaatilised järelevalved, auditid, majandusaasta aruanded jne. Mitmed koolid osalevad kvaliteediauhinna konkurssidel Eestis ja kaugemal. Pea igal aastal tõestame eri moel kutsekoolide kvaliteeti nii endale, avalikkusele kui ka omanikele. Ise pean väga oluliseks tööandjate tagasisidet meie lõpetajate kvaliteedi kohta. Kui akrediteerimine vähendab seda pidevat ülevaatamist, tõestamist ja bürokraatiat, on ettevõtmine ilmselt mõistlik."
Autor: Olav Aarna, Kutsekoja juhataja, kutseõppe edendamise ühingu juhatuse liige