Kogu Euroopa rõiva- ja tekstiiilitööstus seisab küsimuse ees, kuidas konkureerida hiiglasliku Aasia turuga ning tagada, et vähemalt strateegiliselt oluline tootmine jääks kohapeale alles.
Rõiva- ja tekstiilitööstuse valdkond on globaalne – nii valmistoodang kui ka tootmismaterjalid liiguvad üle ilma, tarneahelad on keerulised ning regulatsioonid ja nõuded riigiti erinevad.
Ettevõtjaid ja kõrgkoole üleilmselt ühendavaid teemasid koguneti oktoobri alguses arutama Portugali rahvusvahelisele konverentsile Textile Institute World Conference. Auditooriumis olid nii Euroopa, Aasia kui ka USA esindajad.
Konverentsi külastanud OSKA uuringujuht Ingrid Lepik ja analüütik Mare Uiboupin, kel käimas Eesti rõiva- ja tekstiilitööstuse tööjõu ja osksute vajaduse uuring, tõid välja, et kõige aktuaalsemad globaalsed teemad valdkonnas on hetkel tehnoloogia areng, nõuded keskkonnasäästlikkusele, ringmajandus ja jätkusuutlikkus. Suur rõhk on keskkonnasõbralikel materjalidel, nutikatel tekstiilidel ja kestlikul tootmisel. Keskkonnateemad on eriti tugevalt fookuses Euroopas. Euroopa ökodisaini määruse kohaselt peavad tulevikus kõik tekstiiltooted võimaldama parandamist, taaskasutamist, ümbertöötlemist ja olema väiksema keskkonnamõjuga.
Kas tootmine jääb Euroopasse?
Konverentsil tõdeti, et EL ranged keskkonnaalased nõuded võivad meie turu lukku keerata ning avaldati lootust, et Euroopa ei jää siiski ainsaks roheliseks lapikeseks, vaid kestliku tootmise, taaskasutamise ja käitlemisega tuleb kaasa ka muu maailm. Juba praegu on Euroopa silmitsi küsimusega, kas rõiva- ja tekstiiilitööstus tootmist on võimalik ja vajalik hoida kohapeal. Teema on eriti oluline strateegilise tootmise vaates – tekstiili kasutatakse ka kaitsetööstuses, meditsiinis jne. Näiteks koroonaperioodil oli Euroopas terav probleem kaitsemaskidega, mida siin ei suudetud koheselt toota.
Ilma tarneahela teiste osapooleta on Euroopal keeruline oma kestlikkuseesmärke saavutada, sest suurem osa tekstiilist ostetakse sisse. Näiteks tahetakse ELis juurutada digitaalne tootepass (Digital Product Passport). Tarbija vaates on see rõivaesemele kantud info, nt QR-koodina, mis annab teavet, kus ese ja selle materjal on toodetud, kuidas eset on transporditud, mis on toote jalajälg jne, kuni parandus- ja jäätmekäitlusjuhisteni välja.
Idee ellu viimiseks on vaja, et infot koguksid samade standardite alusel ka EL-välised tarneahela osalised ning et kõigil oleks sarnane tehnoloogiline võimekus. See on suur väljakutse. Konverentsil tõdeti, et digitaliseerimine üksikus ettevõttes ei tasu ära: tehnoloogilisi lahendusi, milleks turg tervikuna valmis pole, on keeruline juurutada.
Jäätme käitlemisel pole leitud lahendust
Keeruline globaalne teema on ka jäätmekäitlus, millele ei ole kuskil leitud head lahendust. Tooted koosnevad sageli erinevatest materjalidest, sh erinevad tekstiilid, nööbid, lukud, pandlad jne, mistõttu on neid raske sorteerida (robotid ei saa aru, millega on tegemist) ning taaskasutada. Nii kulutatakse näiteks Euroopas suuri summasid tekstiilitoodete transportimiseks ühest riigist teise ning ka mandrilt välja teistele „abivajajatele“. Kokkuvõttes on see aga probleemi enda pealt ära lükkamine ega ole kooskõlas kestlikkuseesmärkidega. Tarbimise ning jäätmete hulga vähendamiseks on oluline teha koostööd kaubandusvaldkonnaga (sh ostukampaaniad ja e-kaubanduse lepped).
Millised täpsemalt on suundumused Eesti rõiva- ja tekstiilitööstuse valdkonnas, saab lugeda OSKA uuringust, mis avalikustatakse 2026. aasta esimeses pooles.
Vaata lisaks