Перейти к содержимому
Esileht » Õiged hindamismeetodid motiveerivad õppima enda jaoks

Õiged hindamismeetodid motiveerivad õppima enda jaoks

Ida-Soome Ülikooli matemaatika õppejõud viisid läbi julge muudatuse ning võtsid eksami asemel kasutusele üliõpilaste eneserefleksiooni – tudengid ise analüüsivad oma edusamme ning panevad endale kursuse lõpus hinde. Tulemused näitavad, et meetod soodustab õppimist, ent seda saab rakendada vaid juhul, kui ka enesehindamist on tudengitele õpetatud.

Kutsekoja konverentsil „Elukestva õppe paradoksid“ esinedes rääkis Ida-Soome Ülikooli matemaatikalektor Johanna Rämö  uuringust, kus Soome ülikoolide vilistlastel paluti viis aastat pärast lõpetamist hinnata, milliseid oskusi  nad oma tööelus enim vajavad. Kõige sagedamini nimetati oskust õppida uusi asju, enesejuhtimise oskust, probleemide lahendamise oskust, analüüsioskust, koostööoskust, loovust. Nimetati ka erialaseid teoreetilisi teadmisi, ent need paigutusid tekkinud loetelus alles 12. kohale.

Johanna Rämö  tõdes, et traditsioonilises akadeemilises õppetöös, vähemalt matemaatika õpetamise puhul, ei ole olulist kohta nende oskuste õpetamisel, mida hilisemas tööelus enim vajatakse. Põhirõhk on teoorial, mida õpitakse loenguid kuulates ning iseseisvalt materjale läbi töötades. Kursuse lõpus sooritatakse teooriaeksam.

Rämö ning tema kolleegid otsustasid traditsioone murda. „Tahtsime teha õppimiskeskkonna tudengikeskseks, et oleks vähem hierarhiat, rohkem praktilist õppimist, et tudengid õpiksid oskusi, mida on päriselt tarvis,“ selgitas ta.

Õpipoisiõpe parandas õppimise kvaliteeti

Kasutusele võeti õpipoisiõpe, mille idee on, et õpikeskkond sarnaneb töömaailmaga ning tudengid teevad samu tegevusi, mida teevad eksperdid. Selleks kujundati koostöine õppimiskeskkond, kus kesksel kohal on tuutorõpe. Rämö selgitas, et tuutoriteks on vanema kursuse tudengid, kes ise veel hästi mäletavad, millised raskused neil uue materjali omandamisel tekkisid. Tuutorite ülesanne on kuulata ja küsimusi esitada, anda eeskuju, kuidas tööd teha, kuidas alustada probleemilahendust, mida teha, kui ei leia infot, kuidas liikuda edasi, kui oled jooksnud ummikusse.

Ka füüsiline õpikeskkond kujundati ümber: õppimisalad toodi matemaatikaosakonna peahalli. Loodi võimalus ühiselt mugavalt kokku istuda ning kirjutada arvutuskäike erinevatele tööpindadele.  Sealsamas liikusid õppejõud, kes tihti laudkondadega mõtteid vahetama jäid. „Tekkis kommuun, inimesed nägid üksteist tegelemas matemaatikaga. Matemaatika muutus nähtavaks ja ligipääsetavaks,“ rääkis Rämö.

Tulemuseks oli õppimise kvaliteedi paranemine, õpiti rohkem süvitsi, loodi seoseid, vähem oli pähe tuupimist ja teadmiste killustatust. Ent kursuse lõpus ootas tudengeid ikkagi traditsiooniline kirjalik eksam. „Muutsin kõike, aga mitte hindamist oma kursusel. Lõpuks ma ikkagi ajasin tudengid kaheks tunniks auditooriumisse kokku kirjalikku eksamit tegema. See oli vastuolus õppimiskeskkonnaga, kus omandati oskuseid, mis on vaja päriselus − hindamine ei olnud sellele suunatud.“

Hindamist muuta tundus riskantne, kuna tundus, et eksam on parim meetod mõõtmaks, kas õppijad on kursuse lõpuks teoreetilised teadmised omandanud.  Konverentsil esinedes sõnas Rämö, et kuigi eksamid võivad tunduda objektiivse mõõtmisvahendina, siis tegelikult need seda ei ole: „Ükski hindamismeetod ei ütle, mida tudeng oskab. Ka siis, kui ta sooritab eksami hästi, ei tea ma, kas ta tegelikult omandas kursuse kestel teatud oskused või lihtsalt õppis eksamiks asjad pähe.“

Mis on hindamise eesmärk?

Hindamine käivitab õppimise, ütles Rämö. Kui kursuse lõpus tuleb teha eksam, siis õpitakse eksamiks. Ent see ei peaks nii olema: selle asemel, et keskenduda õppimise hindamisele, tuleks mõelda õppimist toetavast hindamisest. „Enamgi veel, peaksime mõtlema hindamisest kui õppimisest. Seega on hindamisel kaks eesmärki – see on õppimisvõimalus õppuritele ning see mõõdab nende õppimist. Õppijatel peab olema aktiivne ja reflektiivne roll,“ arutles Rämö.  

Hindamise muutmiseks oli tarvis lahti mõtestada, mida tähendab endale õppimine ning milliseid oskusi õppija selleks vajab. Ida-Soome Ülikooli matemaatika õppejõud jõudsid tõdemuseni, et kui tahame, et inimene õpiks endale, peab ta end ka ise hindama. „Enesehindamisel on väga oluline roll elukestvas õppes. See on elukestva õppe põhikomponent. Kui meie õpilased lõpetavad ja lähevad ellu, ei ole seal eksameid ega kedagi, kes neid pidevalt hindaks. Nad peavad olema võimelised ise oma oskusi hindama, et õppida ja areneda,“ selgitas Rämö.

Enesehindamine on keerukas protsess

Nii võtsidki Rämö ja tema kolleegid oma kursusel eksami asemel kasutusele tudengite enesereflektsiooni. Enesehindamist praktiseeritakse kogu kursuse vältel. Tudengid teevad igal nädalal ühe enesehindamise harjutuse. Kirjalikele tööle lisaks toimuvad hindamisarutelud õppija ning õppejõu vahel, mis annavad tudengile tagasisidet õppimise parandamiseks ja enesehinnangu kujundamiseks. Kursuse lõpus kirjutavad õppurid pikema reflektsiooni, toetudes varasematele harjutustele. Ülesanne on analüüsida oma arengut: mis valmistas kursuse alguses raskusi, aga on nüüdseks omandatud, kuidas õppija teab, et ta nüüd oskab (nt „suudan teemat teistele selgitada, järelikult mõistan seda“), mis aitas õppida, milliste teemadega on vaja veel tööd teha jne.

Väga oluline on seegi, et reflektsiooni kirjutades õpitakse oma oskusi sõnastama. „Vilistlased on rääkinud, et töö leidmisel on olnud kõige olulisem võime sõnastada oma oskusi. Seda on raske teha, kui pole harjutanud,“ tõi Rämö välja veel ühe enesehindamise kasuteguri.

Õppejõud sõnas, et tudengite enesereflektsioone hinnates keskendub ta sellele, kui sügavalt on õppija järele mõelnud. Suuremate kursuste puhul, kus õpib 400−600 tudengit, asendab õppejõudu spetsiaalselt selleks loodud digitaalne tööriist Disa, kuhu tudengid sisestavad täidetud ülesanded ning mis annab neile automatiseeritud tagasisidet. Personaliseeritud tagasisidet õppejõult saavad need, kelle enesehinnang ei ole üldse kooskõlas teoreetiliste ülesannete sooritusega. 

Lõpliku kursuse hinde panevad tudengid endale ise. Tulemused näitavad, et enesereflektsiooni koostavad tudengid tunnevad, et juhivad ise oma õppimist ning on oma õppeprotsessi omanikud.

Rämö tõdes, et mitte kõikidele ei meeldi enesehindamine ning on tudengeid, kes eelistaksid eksamit. Sellisel puhul tuleb selgitada, et enesehindamine pole oma hinde umbropsu ära arvamine, vaid komplitseeritud protsess, mis annab õppijale adekvaatset tagasisidet. Samas on selge, et ka enesehindamist peab õppima ja harjutama ning õppija peab saama tagasisidet, et oma enesehinnangut kohandada.

Kui soovid analüüsida, millised oskused on sinul olemas, kasuta Oskuste Kompassi abi.

Vaata ettekande salvestust: Johanna Rämö „Õppimine enda, mitte õpetaja jaoks“

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 8. okt 2024

Loe lisaks:

Enesehindamine parandab õppimise kvaliteeti

Kuidas õppida ametit, mida veel olemaski pole?

Konverentsi galerii: tööturg liigub inimesekeskse majanduse suunas, mille keskmes on õppimine enesehindamise toel

Перейти к содержимому