Elukestev õpe ei tohiks tähendada lihtsalt „oskuste kogumist“, vaid see peab olema mõtestatud ja teadlikult juhitud protsess, kus olulisel kohal on ka oskuste kvaliteetne hindamine.
Kutsekoda korraldab septembris kahepäevase rahvusvahelise konverentsi, kus arutletakse elukestva õppe ja oskuste hindamise paradokside üle. Miks on tarvis neil teemadel rääkida, selgitab Kutsekoja oskuste süsteemi arendusjuht Ave Ungro.
Kutsekoja sügisesel konverentsil on üsna provokatiivne pealkiri: „Elukestva õppe paradoksid – kas võidab see, kel on rohkem oskusi?“ Kas elukestva õppe mõttekus seatakse konverentsil küsimärgi alla? Kas enesetäiendamisega saab liiale minna?
Õppimine toimub meie elus igal juhul, tahame või ei taha. Pea iga uus ülesanne ja probleem meie teel on õpikoht. Küll aga on elukestev õpe seotud süsteemse, formaalse ja struktureeritud õppega. On tähtis, kuidas me elukestvat õpet kujundame, seda teadlikult juhime, milliseid valikuid teeme, millele oma väärtusliku aja pühendame. Mida tehakse, et õppimisega seotud valikuid lihtsustada, neid vajadusel toetada? Siit kohe küsimus: kelle vajadusi peab silmas pidama? Kas tähtis on see, mida tahab õppur/töötaja või hoopis organisatsioon, kus ta õpib/töötab? Ja mida tahab ühiskond?
Õppides tuleb silmas pidada, et omandatavad oskused ja teadmised moodustaksid toimiva terviku, mis aitab elus edasi jõuda. Elus, sh tööelus kasuks tulevaid oskusi on ju tuhandeid – ometi ei hakka me neid kõiki seetõttu õppima.
Kokkuvõttes, elukestvat õpet ei seata konverentsil küsimärgi alla, küll aga küsitakse kriitilisi küsimusi selle kohta, kuidas me peaksime tänases närvilises maailmas rahu säilitama, häid valikuid tegema ning mis kõige tähtsam – sealjuures õnnelikud olema.
Mis on tinginud selle, et oskuste hindamine on tarvis uuesti pulkadeks lahti võtta ja taasmõtestada?
Mulle isiklikult tundub, et selle on eelkõige tinginud väärtuste muutumine. Õppurid teadvustavad selgemalt oma õigusi, tahavad hindamisel läbipaistvust, objektiivsust, tahavad võimalust sõna sekka öelda – Eestis muide ülimalt tagasihoidlikult võrreldes mõne teise riigi, nt Iirimaaga. Teisalt ka hindajad tunnetavad, et nende käes on varasemast rohkem võimalusi ning hindamisformaate, sh digiformaate.
Aga eeltoodust veelgi olulisemaks pean ma suundumusi õpikäsituses – õppuri iseseisvuse ulatuse kasvu, õppuri ja õpetaja suhte muutumist, õppija enesehindamise osakaalu kasvu. See, mida me aju tööst teada olema saanud, on viinud meid ka uute arusaamadeni sellest, mil moel me kõige paremini õppida võiks. Hindamine õppimise tagasisidena on õpiprotsessi tugisammas. Uuenenud käsitlus õppimisest toob paratamatult kaasa ka uuenenud arusaama hindamisest.
Kes on konverentsi peaesinejad ja milliseid teemasid nemad avavad?
Esimese päeva peaesineja Matt Sigelman on tõeline tööturuanalüütika superstaar – tema juhitud organisatsioonist kasvas välja üks maailma mõjukaimaid AI abil tööturu trende inspekteerivaid ettevõtteid. Sigelmani põhifookuses on praegu Burning Glass Institute, mis pakub erinevaid lahendusi, kuidas tööturuandmeid koguda ja tõlgendada. Instituudi haare on rahvusvaheline, hetkel on käsil projektid USAs, Malaisias, Jaapanis, Koreas ja paljudes muudes riikides. Saab olema huvitav kuulata Sigelmani peegeldust sellest, mida ta oma aastakümnete pikkuse praktika käigus õppinud on ning kuidas tema näeb seda, millist laadi elukestva õppe praktikaid maailm hetkel vajab.
Johanna Rämö Helsingi Ülikoolist on teise päeva ehk nn hindamispäeva peaesineja. Maailmas on väga palju teadlasi, kes käsitlevad hindamispraktikaid teoreetiliselt. Johanna Rämö, olles ise muide ettevalmistuselt matemaatik, on aga julge ekspert, kes otsustas teooria praktikasse viia. Rämö rakendab üliõpilastega uusimaid õpikäsitusi projektides nagu Extreme Apprenticeship ja Maths bazaar, kus enesehindamisel on tähtis osa õppuri arengus. Rämö toob konverentsil oma ettekandes elulisi näiteid selle kohta, millised hindamislahendused töötavad ja milliseid võiks ehk vältida.
Milliseid arutelusid ootad ise kõige suurema põnevusega?
Ma ootan põnevusega kõiki konverentsi arutelusid, ükski esineja ei satu programmi juhuslikult. Kuna mina ise olen koos meeskonnaga loomas Oskuste Kompassi ehk riiklikku tugisüsteemi oskuste kirjeldamiseks ja hindamiseks, siis ootan muuhulgas väga paneeli, kuhu on kokku tulnud maailma erinevate riiklike oskussüsteemide esindajad peegeldama, milleks nad taolisi süsteeme loovad ja kuidas see neil õnnestunud on.
Kellele on konverents mõeldud, st kes peaks 19.-20. septembri oma kalendris juba praegu konverentsi jaoks broneerima?
Konverents on mõeldud kõigile, kelle jaoks on tähtis, et Eestis haridus- ja töömaailm paremini ühte jalga käiksid, sh õppekavade koostajad, värbajad, tööturuanalüütikud, personalispetsialistid, poliitikakujundajad.
Loe lisaks
Oskuste Kompass aitab seada suunda haridus- ja töömaailmas
Mõisted selgeks: oskuste süsteem, ekspert, ametiprofiil – millega tegu?