Omandatud haridus ei näita tingimata inimese tegelikke oskusi, mistõttu võib haridustaseme ja ametikoha ebakõla olla üksikisiku vaates selgelt põhjendatud. Kui mõnel tegevusalal tuleb aga järjepidevalt värvata kvalifikatsioonile mitte vastavat tööjõudu, võib see osutada vajadusele regulatiivsete või hariduskorralduslike muudatuste järele.
Suurima haridusliku ebakõlaga ametialad oli üks eelmise OSKA üldprognoosi fookusteemadest. Tookord kaardistati üldised trendid. Seekord on aga kavas teemasse põhjalikumalt sisse vaadata ning analüüsida, kuivõrd ja millistel juhtudel on kvalifikatsioonile mittevastava rakendumise puhul tegemist probleemiga, kus tuleks rakendada meetmed vastavuse parandamiseks.
OSKA peaanalüütik Yngve Rosenblad tõdes, et omandatud tasemeharidus ei ole alati vastavuses reaalsete oskustega: tegelik oskustase võib olla haridustasemest nii kõrgem kui ka madalam. Seega isiku tasandil ei tähenda haridustaseme vastuolu ametialal eeldatava kvalifikatsiooniga tingimata seda, et inimese teadmised ja oskused ei vastaks töökoha nõudmistele.
Tööturu vaates tervikuna võimaldab suurimate ebakõlade väljatoomine aga kaardistada, millistel ametialadel on tööjõupuudus (värvatakse ka madalama oskustasemega spetsialiste) või milliste erialade lõpetajatel on enam raskusi haridustasemele vastava töö leidmisel.
Eesti töötajad on kõrgelt haritud
2025. aastal oli Eesti töötajaskonnast 44% kõrgharidusega, 28%-l oli kutseharidus, 18%-l üldkeskharidus ning 9%-l põhi- või madalam haridus.
„On see hästi või halvasti? Oleme harjunud pidama endid haritud rahvaks ja tõesti, enim töötajaid on kõrgharidusega. Oleme selle näitaja osas üle Euroopa Liidu keskmise,“ arutles Rosenblad.
Ta tõi välja, et haritud töötajaskond võiks tähendada seda, et kõrgemat oskustaset nõudvad ametikohad on tööjõuga hästi kaetud, ent teemasse põhjalikumalt sisse vaadates ilmnevad kitsaskohad.
Rakendumine alla haridustaseme
Umbes kolmandik kõrgharidusega inimestest töötab Eestis madalamat haridustaset eeldavatel ametikohtadel. Nii oskus- ja käsitööliste kui ka seadme- ja masinaoperaatorite seas (mõlemad kutseõpet eeldavad ametirühmad) on kõrgharidusega töötajaid ligi 15%. Teenindus- ja müügitöötajate seas (vajalik kutse- või keskharidus) on kõrgharidusega inimesi ligi veerand ning lihttööliste seas, kus tööks piisaks põhiharidusest, on kõrgharidusega töötajaid koguni 20%. Näiteks on kõrgharidusega 25% koristajatest, 24% välimüüjatest ja 21% jäätmekäitluse lihttöölistest.
Ka lihtsamate kontoritööde tegijate seas on mõnes ametirühmas kõrgharidusega üle poole töötajatest, kuigi töö seda otseselt ei nõua. Näiteks raamatupidamise kontoritöötajatest 63%, asjaajamise tugitöötajatest 54%, kontoriabilistest 52%.
Selles valguses on ka mõistetav, et kõrgharidus annab Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega suhteliselt vähe palgalisa, märkis Rosenblad.
Erinevad põhjused
Põhjuseid, miks töötajatakse alla oma haridustaseme, on erinevaid. Näiteks võib kvalifikatsioonile vastava töö leidmisel olla takistuseks puudulik riigikeele oskus või sobivate töökohtade nappus piirkonniti. Põhjus võib olla ka selles, et mõnes valdkonnas on spetsialiste koolitatud rohkem kui tööturg vajab või on piir oskus- ja lihttöö vahel hägune (tööstuses, ehituses). Samuti „tudengitööd“ – õppimise kõrvalt teenitakse raha tihti lihtsamate töödega.
Alla kvalifikatsiooni töötajate seas on ka palju vanemaealisi. „Eestis püsitakse tööturul kaua aktiivsena, kuid ühelt poolt võib kunagi omandatud haridus olla vananenud ning teisalt ei ole vanemaealistel sageli kerge leida kvalifikatsioonile vastavat tööd,“ selgitas Rosenblad.
Töötamine kõrgemal ametikohal
Samas on Eestis suur hulk ka neid inimesi, kes töötavad kõrgemal ametikohal, kui haridus lubaks eeldada: kogu Eesti töötajaskonnast moodustavad nad 15%. Näiteks tehnikute ja keskastme tippspetsialistide seas (vajalik kõrgharidus) on 16% üld- või kutseharidusega töötajaid. Elektroonika-, elektri- ja mehaanikainseneride ametis on 15% inimestest kutseharidusega.
Eeldatust madalama haridusega inimesi värvatakse sageli kiirelt kasvavatel tegevusaladel, kus tööjõupuudus on suur. Sel juhul võivad inimesel olla õpingud pooleli jäänud või edasi lükkunud just seepärast, et ta võeti juba koolipingist tööle. Rosenbladi sõnul juhtus seda eriti 1990ndatel, mil haridussüsteem ei jõudnud kiiretele majandusmuudatustele järele ning paljud töötajad kasvasidki hinnatud spetsialistideks töökohal teadmisi ja oskusi omandades.
Ka praegu on tööturul ameteid, kuhu n-ö kasvatakse tööelu käigus (nt töödejuhatajad) või kus tööks vajalikke oskusi on võimalik omandada ka väljaspool formaalharidust (nt toitlustus). Õppimisvõimalused on muutunud mitmekesiseks ning aina enam oskusi omandatakse iseseisva õppimise, kursuste või mikrokvalifikatsiooniõppe käigus ning inimesed täiendavad oma teadmisi kogu elu. Seetõttu on värbamisel mõistlik lähtuda sellest, mida inimene tegelikult oskab, mitte üksnes sellest, millise hariduse ta on omandanud.
Siiski teeb muret erialase hariduseta töötajate suur osakaal, eriti nooremas vanuserühmas: kui üle 50-aastaste seas on 16% üldkeskharidusega ja 4% põhi- või madalama haridusega töötajaid, siis 25–49-aastaste seas on üldkesharidusega samuti 16%, kuid põhi- või madalama haridusega lausa 10%.
Tulevikku vaatav uuring
OSKA järgmise, 2027. aasta esimeses pooles valmiva analüüsi fookuses ongi küsimus, millise haridusliku ettevalmistusega töötajaid Eesti tulevikumajandus vajab, kus tekivad ebakõlad (piirkonnad, inimeste vanus, teatud sektorid jne) ning millistel juhtudel saaks hariduslike muudatustega tööturul ebakõlasid vähendada.
Oskuste ning tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA uuringute koostamist korraldab SA Kutsekoda Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.
Loe lisaks
Tööturu trendide prognoosimine lubab nuusutada tuleviku tuult
Tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosimine eri majandussektorites on Euroopas kasvav suund
Igasugust tööjõunappust koolitusmahu suurendamisega ei leevenda