Tööturupoliitika ja Eesti majanduse arengu vaates saab üha määravamaks, kas olemasoleva tööjõu oskused liiguvad koos majanduse vajadustega ja kas inimesed saavad liikuda sinna, kus nende oskusi kõige enam vajatakse, rääkis majandus- ja tööstusminister Liina Vahtras Kutsekoja konverentsil.
Järgnevalt majandus- ja tööstusminister Liina Vahtrase Kutsekoja konverentsilt „Iga oskus loeb“, mis toimus 11. novembril 2026.
———————————–
Head külalised!
Meil kõigil on oskusi, mida pole ühelgi diplomil kirjas. Mõne oleme omandanud esimesel töökohal, mõne kolleegi kõrvalt, mõne hoopis olukorras, kus tuli lihtsalt kuidagi hakkama saada.
Ja just seetõttu on tänase konverentsi pealkirjas üks väga oluline mõte: inimese potentsiaal on palju suurem, kui tema ametinimetus, haridus või senine töökogemus näidata suudab.
Selle potentsiaali märkamine ja arendamine on Eesti majanduse tuleviku küsimus. Meil on vaja, et inimesed saaksid oma oskusi kasutada, neid pidevalt täiendada ja vajadusel ka täiesti uutes valdkondades rakendada. Sest me teame, et rahvastik vananeb, tööjõuvajadus muutub ja tehnoloogia areng toob üha kiiremini kaasa uusi ootusi sellele, mida inimesed peaksid oskama.
OSKA prognoosi järgi vajame Eestis igal aastal ligikaudu 18 000 uut töötajat, kuid tasemeõppest jõuab tööturule umbes 16 000 lõpetajat. See tähendab, et me ei saa keskenduda ainult sellele, kui palju uusi inimesi tööturule tuleb. Vähemalt sama oluline on see, kuidas hoiame, arendame ja rakendame nende inimeste oskusi, kes juba tööturul on.
Tööturupoliitika ja Eesti majanduse arengu vaates saab üha enam määravaks, kas olemasoleva tööjõu oskused liiguvad koos majanduse vajadustega ja kas inimesed saavad liikuda sinna, kus nende oskusi kõige enam vajatakse.
Tööturu ja hariduse sidumine ei tähenda, milliste erialade lõpetajaid tulevikus rohkem või vähem on vaja. Digipööre, roheüleminek ja AI muudavad tööülesandeid ja oskusvajadust sageli kiiremini kui ametid või kvalifikatsioonid tervikuna.
Seetõttu tuleb vaadata, millised konkreetsed oskused ametite sees muutuvad, millised oskused on ülekantavad ühest valdkonnast teise ja milliseid tuleb tööelu jooksul juurde õppida.
Noorte puhul ei peaks eesmärk olema hariduse võimalikult kitsas kohandamine tänastele ametikohtadele. Tööturg muutub kiiremini kui õppekavad ja paljud tänased noored töötavad tulevikus ametites ning tehnoloogilises keskkonnas, mille täpset kuju me praegu ette ei tea.
Seetõttu peab haridus andma korraga tugeva erialase baasi ja laiemad ülekantavad oskused – näiteks probleemilahendus-, digi-, koostöö- ja õppimisoskuse. Kuid tehnoloogia ja tehisaru areng muudavad tööturul vajalikke oskusi ning võivad vähendada noorte võimalusi saada esmast töökogemust. Selleks tuleb tugevdada haridusasutuste ja tööandjate koostööd, et noored saaksid juba õpingute ajal lahendada praktilisi ülesandeid ning omandada juhendatud töökogemust. Hariduse ajakohasena hoidmiseks peavad tööturu muutused jõudma kiiremini õppekavadesse ja õpetajad saama tuge uute tehnoloogiate kasutamiseks.
Oluline on tugevdada ka karjääriõpet ja koostööd tööandjatega, et noored mõistaksid paremini tööturu vajadusi ning saaksid praktilisi kogemusi. Haridus peab valmistama noori ette mitte ainult esimeseks töökohaks, vaid kogu muutuvaks tööeluks.
Ka tööandjate roll on töötajate oskuste pidev arendamine ja töökohal õppimise võimaldamine. Riigi ülesanne on aidata suuremaid muutusi ette näha, luua usaldusväärne teadmine tulevase oskusvajaduse kohta ja toetada kohanemist eelkõige siis, kui tehnoloogiline, demograafiline või majanduse struktuurimuutus tekitab laiema töötururiski.
Näiteks Eestis pakutakse tehisaruoskuste arendamiseks nii alg- kui ka kesktaseme koolitusi. „Tere tehisaru!“ raames toimuvad selle aasta septembrist kuni järgmise aasta maini raamatukogudes algtaseme töötoad, mille eesmärk on koolitada kuni 10 000 inimest.
Eesti.ai töötoad keskenduvad tehisaru praktilisele ja turvalisele kasutamisele tööülesannetes. Digiriigi Akadeemia e-kursuste kaudu on koostöös Eesti.ai-ga eesmärk jõuda mai lõpuks vähemalt 100 000 Eesti inimeseni.
Tehisaru kasutamine on Eestis juba laialdane. 2025. aasta esimesel poolel kasutas tehisintellekti 22% Eesti ettevõtetest. Tehisaru ei muuda üksnes töökohtade arvu, vaid eelkõige tööülesannete sisu. Osa ülesandeid automatiseerub, osa muutub ja tekivad uued.
Oluline on meeles hoida, et tehisaru kasutamise oskus ei asenda erialateadmisi, vaid suurendab kriitilise mõtlemise, probleemilahendus- ja otsustusoskuse tähtsust.
Tööle saamiseks nõutakse noortelt varasemat kogemust, kuid selle omandamiseks on vaja esimest töökohta. Tehisaru võib seda probleemi süvendada, automatiseerides lihtsamaid tööülesandeid, mille kaudu noored seni kogemusi on omandanud.
Samas võib tehisaru aidata noortel kiiremini keerukamate ülesanneteni jõuda. Selleks on oluline osata anda tehisarule selgeid ülesandeid ja selle vastuseid kriitiliselt hinnata. Otsustusvõime ja vastutus peavad jääma inimesele.
Rahvusvaheliselt muutu aina enam tähtsamaks ka oskuspõhine lähenemine, sest kiiresti muutuval tööturul ei kirjelda ametinimetus üksi enam piisavalt inimese tegelikku võimekust ega tööandja vajadust. See näitab hästi, mida inimene tegelikult oskab ja millistes teistes töödes võiksid tema oskused olla kasutatavad.
Muutuval tööturul ei ole kõige olulisem see, millised oskused meil täna on, vaid loeb, kuidas suudame kogemusi arendada ja tulevikus rakendada.
Iga oskus loeb – sest iga inimese oskused on väärtus nii talle endale kui ka kogu Eesti tulevikule. Aga kui tahame, et iga oskus päriselt loeks, peame kõigepealt oskama seda märgata. Ka siis, kui see pole omandatud klassiruumis, ei kajastu diplomil või ei mahu tavapärasesse ametikirjeldusse.
Soovin inspireerivat konverentsi ja sisukaid arutelusid!