Kõneleme oskuste puudusest, kuid peaksime tähelepanu pöörama ka sellele, et me Eesti inimestel olemas olevaid oskusi raisku ei laseks. Selleks on tarvis haridus- ja töömaailm vahel dialoogi, rääkis Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige Kutsekoja konverentsil.
Järgnevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleri Triin Laasi-Õige kõne Kutsekoja konverentsilt „Iga oskus loeb“, mis toimus 11. novembril 2026.
——————————–
Head konverentsil osalejad, head sõbrad!
Kujutame ette inimest, kes on kakskümmend aastat teinud oma tööd suurepäraselt. Ta tunneb tehnoloogiaid, lahendab keerulisi olukordi ja õpetab uusi kolleege. Siis tuleb tal töökohta vahetada. Tunnetuslikult sarnane töösisu, aga töökuulutuses kasutatakse hoopis teistsugust ametinimetust ja oodatakse teistsugust tunnistust.
Inimese oskused ei ole kuhugi kadunud. Aga äkki ei ole neid enam näha.
Siin on üks tänapäeva oskuspoliitika keskseid küsimusi. Me räägime palju oskuste puudusest. Aga kas me oskame näha ja piisavalt hästi kasutada neid oskusi, mis inimestel juba olemas on?
Eesti-suguse väikese riigi jaoks on see eriti oluline.
Konverentsi pealkiri ütleb selle hästi: „Iga oskus loeb“. Mina lisaksin: iga inimene loeb.
Diplom on tähtis, ja loeb, aga diplom ei jutusta inimese kogu lugu.
Oleme harjunud küsima: mis kooli sa lõpetasid, mis eriala sul on, mis ametit sa pead?
Need on olulised küsimused. Aga küsima peaks ka: mida sa teha oskad?
Räägime üleilmselt üha rohkem oskustepõhisest lähenemisest. See ei tähenda, et diplomid ja kvalifikatsioonid kaotaksid tähenduse. Küll aga tähendab see, et inimese võimalused ei tohiks sõltuda üksnes sellest, millise tunnistuse ta kunagi sai.
Oskuste omandamine ja nende kasutamine on kaks eri asja. Me võime investeerida inimeste haridusse, aga kui töökorraldus ja värbamispraktikad ei võimalda nende oskusi märgata või rakendada, jääb osa sellest investeeringust kasutamata.
Seega võivad oskuste puudus ja oskuste raiskamine eksisteerida kõrvuti. Meie ülesanne on mõlemaga tegelda.
Prognoosidest on kasu siis, kui need muudavad päris elu.
Selleks peavad aga haridus ja töömaailm omavahel päriselt rääkima. Mitte ainult kirju vahetama, vaid istuma sama laua taga. Ja rääkima sama keelt.
OSKA aitab meil vaadata kaugemale tänastest töökuulutustest ja märgata homseid oskusvajadusi.
Aga meie ülesanne ei ole lihtsalt oskusvajadusi paremini prognoosida. Me peame prognooside abil muutma süsteemi paremaks, kiiremaks ja paindlikumaks.
Et muutuv oskusvajadus jõuaks kiiremini õppekavadesse ja koolituspakkumisse. Et õppeasutustel oleks võimalus reageerida ette, mitte järgi. Et tööandjad oleksid valmis õppe kujundamises osalema.
See nõuab ka riigilt valmisolekut muuta oma seniseid otsuseid ja tööviise. Kui teame, milliseid oskusi majandus vajab, aga see teadmine ei mõjuta piisavalt kiiresti õppe pakkumist ja rahastamist, pole probleem enam teadmiste puuduses, vaid meie endi võimes selle teadmise põhjal tegutseda.
Samas ei saa haridus olla üksnes tänaste töökohtade tellimuse täitja. Peame valmistama inimesi ette ka muutusteks, mida me veel täpselt ette ei näe.
Hea oskuspoliitika ei tähenda ainult paremat tuleviku ennustamist. See tähendab võimet sellele tulevikule reageerida.
Tehisaru muudab tööd, aga muudab ka õppimisvõime veel olulisemaks kui seni.
Tehisaru on mõnele põnev abiline, teisele murettekitav konkurent. Mõlemad tunded on mõistetavad.
Aga küsimus ei ole üksnes selles, millised ülesanded masin üle võtab. Küsimus on: milliseid töid saame meie tänu sellele paremini teha?
Tehnoloogia võib otsida, arvutada ja mustreid märgata. Inimene peab aga oskama esitada õige küsimuse, hinnata vastust ja võtta vastutuse.
Kriitiline mõtlemine, koostöö, loovus ja suhtlemisoskus ei ole pehmed lisad. Need on päris oskused, mille väärtus tehnoloogia arenedes ei kao. Tulevikuoskused. Tegelikult olevikuoskused, millest rääkides ei saa me mõelda ainult noortele.
Ka neljakümne-, viiekümne- või kuuekümneaastane inimene võib vajada uut algust. Aga tema jaoks parim lahendus ei pruugi olla mitu aastat uuesti koolipingis istuda.
Võib piisada lühikesest kursusest, ühe olulise oskuse juurdeõppimisest või sellest, et senised oskused saavad tunnustatud.
Aga õppimisvõimaluste olemasolu ei tähenda veel, et inimesel oleks võimalik seda kasutada. Täiskasvanul on töö, pere, kohustused ja piiratud aeg.
Vastutust oskuste omandamise eest ei saa panna vaid inimesele või riigile. Inimene peab olema valmis õppima. Riik peab looma mõistlikud tingimused ja suunama piiratud ressursid sinna, kus neist on kõige rohkem kasu. Aga ka tööandjal on oluline roll töötajate arengusse panustamisel.
Me ei peaks ehitama õppimisest kõrget müüri, millest tuleb korraga üle ronida.
Ehitame parem trepi. Sellise, millele saab astuda eri kohtadest ja liikuda edasi omas tempos.
Oskused peavad olema nähtavad, mõistetavad ja kasutatavad.
Meil on selleks juba olemas mõned olulised tööriistad.
OSKA aitab mõista, milliseid oskusi Eesti vajab. Oskuste Kompass aitab oskusi kirjeldada ning inimesel mõista, mida ta juba oskab ja mida võiks juurde õppida.
Kutse- ja oskusseaduse uuendamine aitab liikuda paindlikuma süsteemi poole, mis väärtustab senisest enam just oskusi ja loob erinevaid viise nende tõendamiseks.
Aga need lahendused peavad toimima ühe tervikuna, mitte üksikute omavahel nõrgalt seotud lahenduste kogumina.
Sest inimese jaoks ei ole tähtis, millise asutuse vastutusalasse üks või teine lahendus kuulub. Tähtis on, et inimene saaks aru, mida ta oskab, mida tal on vaja juurde õppida ja milliseid võimalusi uued oskused talle avavad.
Aga oskus loeb siis, kui see leiab kasutust.
Oskused ei ole eesmärk omaette. Oluline on see, et oskused annavad inimesele võimaluse ja vabaduse oma elu kujundada ning ühiskonnale võime areneda.
Iga oskus loeb. Iga inimene loeb.
Head konverentsi!