Lihtne eestikeelne sõna «kutse» on mitmetähenduslik. Ühest küljest tähendab see kutset mõnele sündmusele, olgu selleks tants, sünnipäev või pulmad. Teisalt tähendab kutse inimese soovi ja õigust teataval alal tegutseda, mis seondub tema sellekohaste püüdluste ja valmisolekuga, lühidalt kutsumusega. Sama tüve omavad ka mitmed teised meie jaoks olulised mõisted nagu «kutseõpe», «kutseharidus», «kutsestandard», «kutsetunnistus» ja «kutsesüsteem». Pealkirjas esitatud küsimuses tähendab kutse tegelikult kutsetunnistuse omamist.
Mis tahes alal edukas tegutsemine eeldab teatavat asjatundlikkust ehk kompetentsust. Ka kodaniku ja ühiskonna liikmena eeldatakse meilt teatavat kompetentsust.
Emakeele ja mõne võõrkeele oskust, arusaamist sellest, kuidas maailm meie ümber ja ühiskond üles on ehitatud ja toimivad. Samuti eeldatakse arusaamist iseendast, oma kohast ühiskonnas ja oskust iseendaga toime tulla, oskust teiste inimestega suhelda, õppida ja mitmeid teisi iseenesest mõistetavana näivaid omadusi, mida kokkuvõtvalt põhikompetentsideks nimetatakse.
Üldinimlikud ja spetsiifilised kompetentsid
Iga eespool loetletud kompetents võib inimesel olla erineval täiuslikkuse astmel ehk tasemel. Näiteks on Euroopa Liidus kokku lepitud kuus võõrkeele oskuse taset, millest esimene vastab algajale ja kuues keelt emakeelena kõnelejale.
Mingite tööülesannete täitmine eeldab aga lisaks üldinimlikele põhikompetentsidele ka spetsiifilist kutse- või ametialast kompetentsust. Seda kirjeldavad kutsestandardid, mida ainuüksi Eesti kutsesüsteemis on üle seitsmesaja. Nende loomisel analüüsivad kutseala asjatundjad hoolikalt vastaval alal täidetavaid tööülesandeid ja nende edukaks täitmiseks vajalikke kompetentse.
Sellist meistrini
Ka kutse- ja ametialasel kompetentsusel on omad tasemed. Heaks võrdluseks sobib siin keskaegse käsitööliste tsunfti süsteem oma õpipoisi, selli ja meistri astmetega. Praeguse kutseõppeasutuse lõpetaja kompetentsus peaks olema selli tasemel. Eks viita sellele ka mõned aastad tagasi seadustatud uus kutseõppe liik – õpipoisiõpe. Oma ala meistriks saamine aga nõudis nii keskajal kui nõuab tänapäevalgi aega ja tõsist pingutust.
Meistrid hinnas igal alal
Sageli vastandatakse kõrgharidust kutseharidusele kui millelegi vähemväärtuslikule. Kutsealase kompetentsuse saavutamise vaatepunktist võib aga mõlemat nimetada kutseõppeks.
Erinevus on vaid selles, et kutsehariduse sektoris toimub ettevalmistus valdavalt käelise tegevusega seotud kutsealadeks, kõrghariduse sektoris valmistatakse ette aga valdavalt vaimse loovusega seotud kutsealadeks. Erinevus nende vahel on viimastel aastakümnetel kindlasti oluliselt hägustunud. Kahtlemata hinnatakse aga mõlemas valdkonnas oma ala meistreid.
Kutse näitab kompetentsust
Praeguses akadeemilises kõrghariduses võiks selli analoogiks olla magistrikraad ja meistri analoogiks doktorikraad. Pole sugugi selge, kas filosoofiadoktorit matemaatikas peaks hindama suuremaks asjatundjaks kui ehitusmeistrit. Pigem võiks kokku leppida, et erinevate kutsealade meistrid on samaväärse tasemega.
Milleks siis ikkagi kutse? Kutse on ametlikult tunnustatud kompetentsus. Selle tunnustuse saamiseks võrreldakse inimese tegelikku kompetentsust kutsestandardis kirjeldatuga. Kui võrdluse tulemus on positiivne, antakse selle kinnituseks inimesele välja kutsetunnistus. Kutsesüsteemi põhiülesanneteks ongi kutsestandardite loomine ja inimeste kutsealase kompetentsuse hindamine ning tunnustamine.
Kutsetunnistus selgitab ootusi
Kompetentsus ja selle ametlik tunnustus ei saa aga olla eluaegsed, kaasa sündinud või pärandatud. Aeg-ajalt on vaja oma kompetentsusele taastunnustust leida või oma muutunud kompetentsuse profiili hinnata lasta. Selleks, et paigal seista, tuleb tõsiselt pingutades joosta!
Kindlasti on enesetundele hea, kui sinu kompetentsust on tunnustatud. Asjal on aga ka praktilisem külg. Kutsetunnistuse omaniku puhul teab tööandja ilma täiendava uurimiseta, mida tulevaselt töötajalt oodata.
Sageli kuuleme aga vastuväidet, et Eestis tunnevad kõik kõiki ja mingitel kutsetunnistustel pole tähtsust, sest tööandja võib alati mõnele sõbrale helistada ja vajalikku taustainfot saada. Kuigi ka see on luuleline liialdus, ärgem unustagem, et Euroopa Liidu üks põhivabadustest on inimeste vaba liikumine. Ja selles laiemas kontekstis on kutsetunnistusel nagu igasugusel muulgi kvalifikatsiooni tõestaval tunnistusel kaheldamatu väärtus.
Leia kutsumus ja õpi kutse
Mida sellest kõigest siis järeldada võiks? Kutset on mulle vaja selleks, et elus paremini hakkama saada. Oma võimeid ja valmisolekut hinnates tasub pingutada selle nimel, et leida oma kutsumus. Seejuures tasub kindlasti huvi tunda ka tööturu ootuste vastu.
Tasub pingutada selle nimel, et kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis oma valitud kutse- ja erialal selli seisusesse jõuda. Eriti tasub aga pingutada selle nimel, et valitud kutse- ja erialal meistriks saada. Ja midagi traagilist pole selleski, kui elu kestel mitu korda oma kutse- või ametiala vahetada tuleb.
Olen kindel, et Eesti haridussüsteem ja kutsesüsteem pakuvad selleks vajalikku tuge.