Õmbleja kutseks valmisolekut hinnatakse kahes etapis. Esmalt on vaja vastata kirjaliku testi küsimustele. Test on valikvastustega ja kui 100-st vastusest on õigeid 66, on kutse taotleja pääsenud tõendama oma praktilisi õmblemisoskusi.
Kutseoskuste tõendamiseks on seni olnud vaja demonstreerida oskust töödelda kahe kandi ja lukuga taskut, päevasärgi kannaga kraed ning bleiseri varrukat. Sel aastal oli praktiliseks tööks meeste pükste küljetasku töötlemine. Praktilise töö näidised, detailid ja kirjalik tööjuhend tellitakse valitud Eesti suuremast õmblusettevõttest. Õmbleja kutse andja – Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit – on võtnud arvesse õppurite vähest vilumust, seetõttu antakse praktilise töö sooritamiseks mitmeid kordi rohkem aega kui tootmisprotsessis. Nii näiteks on lubatud meeste pükste tasku õmblemiseks tootmises kulutada 5 minutit, kutseõppuritele aga anti selleks keskmiselt 90 minutit.
Kutseoskuste tõendamise edukus on aastate jooksul olnud erinev. Komistuskiviks on osutunud õmblusteooria (materjaliõpetus, tehnoloogia) tundmine ja oskus lugeda jooniseid. Püüd õpitud tehnoloogiat täpselt järgida annab tunnistust kutseõppurite oskuste ja kogemuste nappusest. Selleks, et õmblused saaksid sirged ja võiks õigustatult kasutada vanarahva lausungit „silm sirkel, nina vinkel", peaks õmblusvaru olema ühtlase laiusega. Jääb tõdeda, et kaasajal peab paika teinegi lausung „Harjutamine teeb meistriks!"
