Adekvaatse enesehindamise eelduseks on õpitavate oskuste õppijale nähtavaks muutmine, kinnitab Johanna Rämö, Ida-Soome Ülikooli matemaatikalektori kogemus.
Ida-Soome Ülikoolis on õppijakesksete õpetamismeetodite kõrval kasutusele võetud ka enesehindamise mudel ning senine kogemus näitab, et tudengite endi vastutuse suurendamine on pannud neid teadlikumalt õppima. Teemat avab Ida-Soome Ülikooli matemaatikalektor Johanna Rämö, Kutsekoja konverentsi „Elukestva õppe paradoksid – kas võidab see, kel on rohkem oskusi?“ hindamisteemalise päeva peaesineja.
Palun rääkige esmalt pisut endast – millega igapäevaselt tegelete?
Õpetan Soome ülikoolis bakalaureuseõppes matemaatikat. Uurin ka matemaatika õpetamist ülikoolides, keskendudes õppijakesksele õpetamisele ja hindamisele.
Kuidas hakkasite õpetamise kõrval ekstra tähelepanu pöörama hindamisele? Miks senised mudelid teid enam ei rahuldanud?
Olin juba mitu aastat uusi õppijakeskseid õpetamismeetodeid arendanud, aga minu kursuste hindamissüsteem oli endiselt üsna traditsiooniline. Tundsin, et see ei olnud kooskõlas minu õpetamisstiiliga ega toetanud tudengite õppimist. Hindamissüsteemi oli aga keeruline muuta ja see nõudis palju julgust. Uue hindamismudeli väljatöötamine võttis kaua aega. Ülioluline osa oli mu kolleegidel, kellega me uute ideede jaoks ajurünnakuid korraldasime.
Rääkige palun põgusalt, mida täpsemalt kujutavad endast õppijakeskne meetod ja enesehindamise mudel DISA, mida arendate. Milliseid tulemusi on nende meetodite rakendamine teie üliõpilaste puhul andnud?
Tõhustatud õpipoisiõppe (ingl extreme apprenticeship) meetodi mõte on, et tudengid teeksid samu asju, mida teevad eksperdid. Näiteks ei kuula eksperdid päevas mitme tunni jagu loenguid. Selle asemel lahendavad nad koos teistega probleeme, otsivad erinevatest allikatest teavet, kirjutavad aruandeid ja saavad oma kaaslastelt tagasisidet. Tõhustatud õpipoisiõppe eesmärk on pakkuda selliseid kogemusi tudengitele.
DISA hindamismudelis on hindamine õppijakeskne. Tudengid hindavad end ise ja saavad selle kohta tagasisidet. Lõpuks annavad nad endale kursuse hinde.
Meie tulemused näitavad, et sellised õpetlikud lähenemisviisid parandavad õppimise kvaliteeti ja panevad õpilased tundma, et nad õpivad enda jaoks.
Milliseid muutusi haridussüsteemis toob kaasa see, et töömaailm liigub suurema oskuspõhisuse suunas? Kui hästi suudab konservatiivne haridussüsteem sellega kaasa liikuda?
Oluline on, et me muudaksime õpitavad oskused tudengitele nähtavaks. Nad peaksid olema võimelised oma oskusi hindama ja sõnastama. See nõuab muudatusi selles, kuidas me hindamisele läheneme, aga õnneks on teatavaid muutusi juba näha.
Septembris esinete Kutsekoja konverentsil, mis kannab pealkirja „Elukestva õppe paradoksid – kas võidab see, kel on rohkem oskusi?“. Mida teie isiklikult arvate – kas rohkem oskusi on parem?
Ma arvan, et me vajame nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti. Mõnel võib olla palju oskusi, kuid ta ei valda neid põhjalikult. Teine võib keskenduda kitsamale oskuste kogumile. Mõlemad on vajalikud.
Milliste ootustega konverentsile tulete – kas loodate ka ise mõnele küsimusele vastuse saada?
Loodan, et saan hindamismudeli kohta rohkelt tagasisidet, eriti väljastpoolt akadeemilist ringkonda.
Autor: Siret Trull, Kutsekoda
Loe lisaks
Oskuspõhine värbamine toob talendid päevavalgele