Ettevõtte edu sõltub paljuski tema töötajate võimekusest, mis tähendab, et eelis on neil, kes suudavad palgata parimad talendid. See on üks põhjustest, miks töömaailm on liikunud oskuspõhise värbamise suunas, ütleb Matt Sigelman, The Burning Glass Institute’i president.
Oskuspõhine värbamine laiendab oluliselt inimeste ringi, kelle seast sobivat töötajat valida. Kui tööturul valitseb talentide puudus, on selline lähenemine möödapääsmatu. Teemat avab The Burning Glass Institute’i president Matt Sigelman, kes töötab tööturu andmetega, selgitades välja tööturu muutusi ning tuvastades oskusi, mis aitavad ületada lõhet inimeste ja võimaluste vahel. Matt Sigelman on Kutsekoja konverentsi „Elukestva õppe paradoksid – kas võidab see, kel on rohkem oskusi?“ peaesineja.
Palun rääkige esmalt pisut endast – millega igapäevaselt tegelete ning mis on teile enim huvi pakkuvad uurimisteemad?
Burning Glass Institute’is hõlmab minu igapäevatöö tihedat koostööd meie majandusteadlaste ja andmeteadlastega, et panna paika teadusuuringute kava, innustada sügavamalt mõtlema ja leidma uuenduslikke lahendusi probleemidele, millega silmitsi seisame.
Suhtlen pidevalt ka haridustöötajate, praktikute ning äri- ja valitsusjuhtidega, et mõista tööjõuga seotud valukohti ning veenduda, et küsimused, millega meie meeskond tegeleb, keskenduvad kõige pakilisematele probleemidele. Praegu on meie tähelepanu keskmes generatiivse tehisintellekti (GenAI) mõju ning ebatraditsioonilised karjäärirajad, mis aitavad inimestel leida rahuldust pakkuvat tööd ning parandada oma majanduslikku olukorda.
Miks maailm liigub oskuspõhise värbamise suunas?
Talentide puudus: oskuspõhine värbamine võimaldab tööandjal puutuda kokku suurema ja mitmekesisema talentide kogumiga kui muidu. Üleilmne demograafiline suundumus näitab paljudes riikides sündimuse langust, vananevat rahvastikku ja karmimat immigratsioonipoliitikat. Sellises keskkonnas ei saa ettevõtted enam oma talentide valikut piirata. Kui tööandjad keskenduvad oskustele, kohtuvad nad ka selliste talentidega, kes jääksid traditsioonilise kraadipõhise värbamise puhul kõrvale.
Erialase ettevalmistuse olulisus: kuigi oskuspõhine värbamine kogub üha enam hoogu, ei ole see igas valdkonnas võimalik. Kutsetunnistus kui kvaliteedimärk on endiselt oluline sellistel tegevusaladel nagu meditsiin ja õigus. Samas nõutakse kraadi olemasolu ka paljudel ametikohtadel, kus tööd saaks teha keegi, kellel on haridustasemest olenemata olemas vajalikud oskused.
Töökohtadele otsitakse talente: teadmistel põhinevas majanduses, mis on üha enam rahvusvaheliste turgude keskmes, otsivad tööandjad talente ning talenti defineeritakse, lähtudes oskustest. Tööstuse areng nõuab töötajatelt üha keerulisemaid ja spetsiifilisemaid oskusi, mistõttu liigub värbamisel rõhuasetus traditsioonilistelt kvalifikatsiooninõuetelt oskusnõuetele. Tööandjad, kes selle muutusega kohanevad, saavutavad suurema edu – ettevõtte uuenduslikkus ja tootlikkus on sõltuvad tööjõu võimekusest.
Varjatud anded: oskuspõhine värbamine kraadipõhise värbamise kõrval tagab, et ükski töötaja ei jää ebaausalt nähtamatuks. Miljonitel töötajatel üle maailma on väärtuslikud oskused, kuid neid piirab tööandja nõue omada kraadi. Oskustele keskendumine võimaldab tööandjatel avastada kandidaatide varjatud andeid ja luua õiglasi võimalusi.
Kas me oskame oskusi adekvaatselt hinnata?
Tänapäeval on meil juurdepääs uutele võimsatele andmeallikatele, nagu Burning Glass Institute’i karjäärilugude andmebaas, mille abil saab tulemuspõhiselt hinnata, millised kutsetunnistused (ja nendega seotud oskused) aitasid saavutada muutusi tööhõives, palgakasvus jne.
Paljutõotav on ka tehisintellekti areng. Usume, et tehisintellekt aitab oskusi paremini hinnata, võimaldades laiemat oskuspõhiste hindamiste kogumit, mida on varem olnud kas võimatu või rahaliselt mõeldamatu arendada.
Mil moel peaks haridussüsteem reageerima, et samuti liikuda oskuspõhisuse suunas? Kas teil on siin tuua mõni hea näide?
Teeme koostööd paljude institutsioonidega, et töötada välja oskuspõhised õppekavad. Võimalusi on mitu.
Koostöö tööandjatega: oskuspõhine väljaõpe on kõige tõhusam, kui see on kooskõlas kohalike tööandjate vajadustega. Oskuste õppekavadesse põimimine koostöös tööandjatega ning tööturu suundumusi arvestades võiks toimuda nii keskhariduse, kõrghariduse kui ka kutseõppe tasemel.
Töökohapõhine õpe: meie uuringute tulemused näitavad, et õppurid, kellel on hariduse omandamise käigus olnud võimalus töökohapõhiseks õppeks, on hiljem edukamad, sh kõrgepalgalisemad, ning töötuse määr nende seas on madalam.
Septembris olete peaesineja Kutsekoja konverentsil, mis kannab pealkirja „Elukestva õppe paradoksid – kas võidab see, kel on rohkem oskusi?“. Mida teie isiklikult arvate – kas rohkem oskusi on parem?
Rohkem ei ole alati parem. Meie analüüs näitab, et teatud spetsiifilised oskused on väga olulised. Näiteks mõned oskused annavad märkimisväärse palgalisa – see tähendab, et selliste oskustega inimesed teenivad tuhandeid dollareid rohkem kui teised, kellel neid oskusi ei ole, kuigi muud analüüsis hinnatavad näitajad on samad.
Pealegi, generatiivse tehisintellekti ajastul on paljud oskused asendamise ohus, sest GenAI automatiseerib hulga ülesandeid. Teisest küljest arendab GenAI kasutamine teatud oskusi ning see aitab töötajatel täita ülesandeid palju tõhusamalt ja kvaliteetsemalt kui kunagi varem. Oleme ka seda uurinud, selgitades välja uued „jõuoskused“, mis saavad GenAI-st enim kasu.
Selle asemel, et koguda nii palju oskusi kui võimalik, on töötajatel mõistlikum omandada oskusi, mis vastavad tööturu vajadustele, on kõrgelt nõutud, võimaldavad suuremat lisatasu ja mida automatiseerimine vähem ohustab.
Osalete Kutsekoja konverentsi paneeldiskussioonis, kus räägitakse Eesti konkurentsivõimest ning majanduse elavdamiseks oskustele suurema kaalu andmisest. Milliste ootustega sellele diskussioonile lähenete?
Kui me liigume tööstusel tuginevast majandusest inimesekeskse majanduse suunas, on riikidel võimalus oma konkurentsieelis ümber määratleda. (Tööstuskeskse majanduse puhul on surve tööjõukulud madalana hoida ning asendada tark ja osav tööline targa ja osava masinaga, mida saab käsitseda ka väiksema oskuspagasiga töötaja. Inimesekeskset majandust toidab individuaalne oskuste arendamine ja rakendamine. – toim).
21. sajandil ei määra töökohtade arvu ja majanduse kasvu enam tööjõukulud, vaid talentide kvaliteet ja kättesaadavus. See muutus tähendab, et riikidel, kes investeerivad dünaamilisse ja andmepõhisesse infrastruktuuri, on parem eeldus jätkusuutlikult kasvada.
Eesti jaoks võib see tähendada majanduslikku edu teiste riikide ees, kui töötajaskond on paindlik ja pidevalt õppiv ning tööjõu ettevalmistus on kooskõlas tööstuse tulevikuvajadustega. Loodetavasti ärgitab konverentsi arutelu tegutsema suunas, mis viib koostööle suunatud riikliku raamistikuni, mis annab inimestele, ettevõtetele ja riigile tervikuna võimaluse saavutada edu inimesekeskses majanduses.
Kui palju olite eelnevalt Eestist kuulnud? Kas olete varem väikeriikidega koostööd teinud ning kas olete avastanud huvitavaid mustreid või seaduspära selles, kuidas tööturu trendid oskuste arengut mõjutavad?
Väikestel, kõrge tehnoloogilise arenguga jõukatel riikidel nagu Eesti (Eesti on üks maailma kõige rohkem ühendatud ja digitaalselt arenenud ühiskondi, Eesti keskmine palk on vaid veidi madalam kui Itaalias või Hispaanias ja kõrgem kui Poolas) on võimalik saavutada edu, kui nad keskenduvad talentide arendamisele. Selleks on vaja andmepõhiseid investeeringuid.
Oleme teinud tihedat koostööd Singapuriga, et arendada oskuste taksonoomiat, mida järgmise sammuna kasutame hindamaks, kuidas generatiivne tehisintellekt mõjutab oskusi. See teadmine annab meile võimaluse suunata investeeringuid kohandatavatesse ja suureneva nõudlusega oskustesse, mis toetavad Singapuri majanduse jätkuvat kasvu. Loomulikult on Eesti majandus tunduvalt väiksem kui Singapuri oma – see tähendab, et Eestil on vähem võimalusi riskida. Et olla oma põhisektorites globaalselt konkurentsivõimeline, peab Eesti väga täpselt läbi mõtlema, milliseid talente on vaja, et edu saavutada.
Autor: Siret Trull, Kutsekoda
Loe lisaks