Olukorras, kus meie peamine konkurent tööturul ei ole mitte niivõrd teine inimene, kui kiirelt arenev tehisintellekt, muutub inimkonna suurimaks väljakutseks tema enda õppimisvõime. Haridussüsteemil on aeg võtta kultuuri kandja ülesande kõrval ka mõtteviisi uuendaja roll, rääkis professor Kristjan Port Oskuste Akadeemia veebiseminaril.
Kristjan Pordi ettekanne kandis pealkirja „Kui innovatsioon pole enam innovaatiline“. Port selgitas, et sõna „innovatsioon“ on ülekasutatud – nimetame innovatsiooniks ka nähtusi, mis seda tegelikult ei ole. Tehnoloogiline innovatsioon tähendab uudset ideed, mis on jõudnud tootestamiseni, intellektuaalne innovatsioon aga teadmiste ja mõtlemisviiside uuendamist. Mitteinnovaatilises innovatsiooniks nimetas Port aga olukorda, kus väikeste positiivsete näidete kaudu luuakse mulje edust, ent tegelikku hüpet ei toimu.
Ajal, mil inimesed peavad konkureerima tööturul tehisintellektiga, mis õpib kõike ja mille võimekus kahekordistub kuudega, ei saa me endile petlikku arengut lubada, vaid peame tegelema tõelise innovatsiooniga.
Teadmised vananevad üha kiiremini
Oluline roll on siin haridussüsteemil, mis paraku on üks kõige konservatiivsemaid süsteeme. Porti sõnul on see mõistetav, sest haridus on kultuuri kandja ning seni on kultuur olnud vahend, mille kaudu anda järgmistele põlvkondadele edasi eluliselt olulisi teadmisi ning väärtussüsteeme, mis aitavad neil kohaneda ümbritseva keskkonnaga. Praegu oleme aga olukorras, kus keskkond inimeste ümber muutub enneolematu kiirusega ning eelmiste põlvkondade teadmistest enam ei piisa, et ajaga sammu pidada.
„Kui ajastu muutused on kiired, siis me peame arvestama ka teadmiste muutumisega. Kui õppimine toimub hästi kiiresti ja ka tehnoloogilised uuendused selle õppimise tulemusel hakkavad kiirenema, siis kultuur jääb hätta. Eelmise põlvkonna teadmised võivad olla järgmisele peaaegu et kasutud,“ rääkis Port.
Sellises olukorras on vaja elukestvat õppimist. Samas tekib küsimus, et kas taolist õppimist peaks korraldama haridussüsteem või peaks see olema igaühe individuaalne ülesanne. Port leiab, et viimane lahendus ei ole kõige parem: tehisintellektiajastul on vaja intellektuaalselt paindlikke kodanikke, kes on võimelised koostööks, mitte enam ühe ameti selgeks õppinud „singulaarseid geeniuseid“, kes tegutsevad üksi. „Me ei saa lahendada enda ees olevaid probleeme ilma kollegiaalsuseta,“ toonitas Port.
Ta mõtiskles, et võib-olla peaksime hakkama rohkem tegelema universaalse kollektiivse intellektuaalse panuse loomisega, ent mis see on, on veel defineerimata. Kindlasti ei tähenda see aga, et „istume üheskoos raamatukogus või arutleme mingisuguses vestlusringis“ – selle tähendus on palju suurem.
Vaja on teha mitte rohkem, vaid targemat tööd
Inimestevahelise koostöö aluseks on muuhulgas teadmiste omamine ja teineteise mõistmine, aga tehisintellekti me ei mõista. „Tehisintellekt on küll inimese tehtud, aga loodud sellisel moel, et selle keerukus ja käitumine osutuvad mustaks kastiks: oskame öelda, millised on algoritmid, aga mitte seda, mismoodi need tööle hakkavad ja mis seal sees täpselt toimub.“
Nii tõstatub tehisintellekti arenedes inimkonna jaoks uuel moel halastamatu loodusliku valiku ja ellu jäämise küsimus. Kohanemiseks peab inimene hakkama uut moodi õppima. „Me ei pea enam õppima selleks, et konkureerida teiste inimestega samas ametisektoris, vaid me peame õppima selleks, et ametisektorist väljuda,“ ütles Port.
Ta märkis, et haridussüsteem on pikka aega valmistanud õpilasi ette traditsioonilisse töömaailma sisenemiseks. Ent tehnoloogia arenedes hakkab vähenema töötajalt saadava töö väärtus, mistõttu vastus tänastele väljakutsetele pole mitte massiline tööpanus, vaid inimeste intellektuaalne võimekus.
Innovatsioon kui mimikri
Traditsiooniline haridussüsteem, mis maskeerib oma konservatiivsust innovatsioonile viitavate sõnumite taha, võib osutuda tegeliku innovatsiooni takistajaks.
Port selgitas, et õpetaja võib teha klassi ees kuitahes tublilt tööd, aga määrav on see, kas õpilased võtavad infot vastu. „Vastuvõtja me tunneme ära sellest, et ta teeb teadmistega tööd, ta saab enda sees olevasse maailma juurde neid jupikesi, mida tal on vaja oma probleemide lahendamiseks. Sellise õpilase iseloomulikuks sümptomiks on, et ta küsib juurde. Et aga mida see tähendab? Aga ma ei ole sellega nõus,“ kirjeldas Port ja tõdes, et iseseisvat mõtlemist ja ebatraditsioonilist lähenemist praegune süsteem ei soosi. „Meil on selline koolikord, kus kord on suurema väärtusega kui üks rahutu õpilane klassis.“
Haridussüsteemis ja ka kultuuris laiemalt soosime normaalsust ja normaalne on see, mis on kujundatud enamuse poolt. Ent areng sõltub ainult ebanormaalsusest, sõnas Port.
Kooli traditsiooniline ülesanne – olla kultuuri kandja ja pakkuda ühiskondlikku turvatunnet, hakkab ajale jalgu jääma: kool hakkab üha enam osutuma linnupuuriks.
Vaata Kristjan Pordi ettekannet järele siit.
Millised oskused on seotud märksõnaga „innovatsioon“ ning millistes ametites ja töövaldkondades on sellised oskused eriti nõutud, saab uurida Oskuste Kompassist.
Uuri järgmiste Oskuste Akadeemia veebiseminaride kohta siit.
Tule kuulama OSKA infotundi, kus räägitakse tehisintellekti mõjust tööjõu oskuste vajadusele ettevõtluses.