Kutsekoja konverentsil „Elukestva õppe paradoksid“ tutvustati avalikkusele digilahendust Oskuste Kompass, kus on põhjalikult ära kirjeldatud ja liigitatud Eesti tööturul enim vajaminevad ametid ja neis nõutud oskused. Sarnased oskuste taksonoomiad on loodud ka teistes Euroopa riikides. Konverentsil arutleti, kellele on sellised süsteemid mõeldud ning millist tuge neist saab.
Nii Euroopas kui ka USA-s on tööturg liikunud kutsepõhiselt lähenemiselt aina enam oskuspõhisele. See tähendab, et kindla ametiala esindaja asemel otsitakse teatud oskustega inimest. Liikumine oskuspõhisuse suunas toimub ka haridusmaailmas. Oskuspõhine lähenemine võimaldab kirjeldada ameteid ja õppekavasid laiemalt, mitte üksnes erialaoskuste kaudu.
Kutsekoja konverentsi panelistid tõdesid, et oskustest rääkides on sõnade taga iga inimese peas pisut erinev tähendus. Kas ei ole siis oskuste kirjeldamine ja veelgi enam – nendest taksonoomiate loomine võimatu missioon, küsis moderaator Aigar Vaigu arutelu osalistelt: Kutsekoja oskuste süsteemi nõunik Ave Ungro, Rootsi tööhõiveameti ametite analüütik Petter Nygård, Euroopa Komisjoni taksonoomiate vanemkonsultant Clarissa Vieira ja George Washingtoni Ülikooli vanemteadur Mike Sanders.
Panelistid nõustusid, et oskusi on keeruline klassifitseerida, sest sageli on need keelelise ja kultuurilise kontekstiga ning abstraktsed. Seetõttu ei pruugi ka ühes riigis loodud taksonoomia tingimata hästi töötada teises. Kuid taksonoomiate loomine on sellegipoolest vajalik, sest see võimaldab mõista oskuste omavahelisi seoseid ja tööturul rakendatavaid oskusi
Mike Sanders tõi välja, et kuigi iga inimene võib mõelda teatud oskusest pisut erinevalt, on mõistetel siiski universaalne tuumik, mida saab kasutada taksonoomiate loomisel. Mike Sandersi töörühm taksonoomiat loonud ei ole, nemad töötavad teiste loodud keskkondadega. Eesmärk on otsida seoseid, n-ö oskuste suhtekaarte, ja näidata, kuidas on oskused omavahel ühendatud.
Ave Ungro toonitas, et taksonoomiat luues ei tohi unustada, kelle jaoks seda ehitatakse, kes saab sellest kasu.
Petter Nygård täiendas, et üks kasu, mida taksonoomiatest saadakse, on kindlasti ühine keel. Oskuste taksonoomiad võimaldavad tööturu ja haridusmaailma osapooltel oskustest rääkides õigeid ja ühtmoodi mõistetavaid sõnu leida.
Clarissa Vieira kogemus näitab, et taksonoomiaid tahetakse kasutada. Näiteks kui kohalik omavalitsus soovib investeerida teatud sektori arendamisse, vajab ta infot, milliste oskustega inimesi on selleks tarvis. Teisalt tahavad inimesed iseennast analüüsida, mõista, mis oskused on neil olemas ja mida oma CVsse kirja panna. Samamoodi on oskuste taksonoomiad vajalikud koolitajatele, sest ka oskusi peab õpetama.
Oskuste ja teadmiste süstematiseerimine on keeruline väljakutse, kuid see on vajalik, et toetada tööotsijaid, tööandjaid ja haridussüsteeme.
Kuula kogu arutelu teemal „Kuidas toetavad elukestvat õpet oskuste tugisüsteemid?“
Kui soovid analüüsida, millised oskused on sinul olemas, kasuta Oskuste Kompassi abi.
Loe lisaks:
Õiged hindamismeetodid motiveerivad õppima enda jaoks
Töökohtadel vajaminevad oskused uuenevad varasemast kiiremini