1. aprillil Rahvusraamatukogus toimunud konverentsi „Elukestev õpe – Eesti arengumootor?" korraldajad esitasid mulle küsimuse: Kuidas toetab Kutsekoda koostöös tööandjate ja õppeasutustega elukestvat õpet ja selle väljundi vastavust jätkuvalt muutuvast tööelust tulenevatele muutuvatele kvalifikatsiooninõuetele? Enne sellele küsimusele vastamist oleks asjakohane asendada sõna Kutsekoda kutsete süsteemiga, rõhutamaks kutsete süsteemi rolli ühenduslülina (liidesena) tööturu ja haridussüsteemi vahel. Kutsekoda täidab selles süsteemis eelkõige tugistruktuuri rolli. Niisiis, püüan alljärgnevalt vastata küsimusele: Kuidas toetab kutsete süsteem elukestvat õpet ja selle väljundi vastavust muutuvatele kvalifikatsiooninõuetele?
Alustagem kutsete süsteemi mõistest, mida seni on pigem kutsekvalifikatsiooni süsteemiks nimetatud. Selle ja muudki muudatused terminoloogias sätestab Riigikogu menetluses olev uus kutseseadus. Loomulikult ei koostata uut seadust vaid terminoloogia muutmiseks. Eesmärgiks on luua õiguslik alus, et Eesti kutsete süsteem paremini vastaks elukestvalt õppiva inimese ja teadmispõhisusele püüdleva ühiskonna vajadustele.
Olles liideseks tööturu ja haridussüsteemi vahel, peaks kutsete süsteem toetama kahte vastassuunalist tegevust. Ühest küljest on vaja tööturu nõuded ja ootused inimeste tööalasele ettevalmistusele tõlkida inimeste oodatavate õpitulemuste ja õppekavade keelde. Teisalt on aga vaja hinnata inimeste tegeliku ettevalmistuse (õpitulemuste) vastavust nendele nõuetele ja ootustele. Seega toimib kutsete süsteem kui kahesuunalise liiklusega magistraal. Õigem oleks öelda, et selles liideses peaks toimuma kahesuunaline liikumine, sest täna see paljudes kutsevaldkondades ja kutsealadel nii ei ole. Ja liiklusummikuid esineb mõlemal suunal.
Kutsete süsteemi keskmes on kutsestandardid, milles eeldatavasti piisava selguse ja detailsusega väljendatakse nõudeid ja ootusi inimese tööalasele ettevalmistusele mingil, näiteks õpetaja kutsealal. Need nõuded ja ootused sõnastatakse kompetentside terminites – mida inimene peaks teadma, oskama, kuivõrd iseseisev olema ja mille eest suutma vastutada. Kutsestandardite, mida tänases kutsete süsteemis on juba ligi seitsesada, koostamisel osalevad eelkõige tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid, sageli ka riigi- ja õppeasutuste esindajad. Liiklusummikutest rääkides nimetagem, et vaatamata kehtivate kutsestandardite soliidsele arvule need mõnedel kutsealadel siiski puuduvad ja seega puudub lähtekoht, mida kasutada õppekavade koostamisel. Vahel ei leia aga olemasolevad kutsestandardid õppekavaarenduses kasutamist.
Üks Eesti kutsete süsteemi senistest põhimõtetest on olnud vabatahtlikkus. See vabatahtlikkus on aga paremal juhul ühesuunaline ja ei tunnista õigeks väidet: kui tahan, siis lähtun õppekava koostamisel kutsestandardist! Mida tähendab siis lähtumine kutsestandardist? See haakub kõige otsesemalt kõrghariduse vallas Bologna protsessi osana populaarseks muutunud mõistega väljundipõhised õppekavad. Õppekava väljund on soovitud õpitulemused – see, mida inimene peaks teadma, millest aru saama ja mida teha oskama. Igati loomulik ja eluterve lähenemine! Jääb üle vaid imestada, miks me väga sageli nii ei toimi.
Suuremal osal kutsealadest on kutsealasele kompetentsusele ametliku tunnustuse (kutsetunnistuse) taotlemine ja omamine vabatahtlik. Erandi moodustavad Euroopa Liidu (EL) direktiividega või Eesti õigusaktidega reguleeritud kutsealad (arst, ämmaemand, farmatseut, veterinaar, arhitekt, turvatöötaja, …), kus oskamatu tegutsemine võib kaaskodanikele (elu-)ohtlikuks osutuda. Ilmselt kuulub siia ritta ka õpetaja kutseala. Kui aga soovime liikuda selles suunas, et ühitada (kutse-)õppeasutuse lõpetamine esmase kutse omistamisega, siis tuleb senisest vabatahtlikkuse põhimõttest veelgi enam kaugeneda. Samas eeldab see ka realistlike esmaste (kutsealasse sisenemise) kutsestandardite koostamist.
Uue kutseseaduse alusel ümberkujundatav kutsete süsteem peaks paremini võimaldama arvestada ja tunnustada elukestva õppe tulemusi, sh varasemat töö- ja õpikogemust ning muuta erinevad kvalifikatsioonid rahvusvaheliselt paremini võrreldavaks. Selleks otstarbeks võtsid Euroopa Parla-ment ja EL Nõukogu käesoleva aasta 14. veebruaril vastu soo¬vituse „Euroopa kvalifikatsiooniraamistik" (European Qualifications Framework (EQF)). See raamistik määratleb kaheksa kompetentsuse taset terminites: teadmised, oskused ning iseseisvuse ja vastutuse ulatus (pädevus). Soovituse rakendamine eeldab, et aastaks 2010 seovad EL liikmesriigid oma riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud Euroopa raamistikuga ja 2012. aastast hakkavad kõik õppeasutused (nii taseme- kui täiendõppes) väljastatavate tunnistuste ja diplomite lisadel ning akadeemilistel õienditel viitama vastava kvalifikatsiooni sobivale Euroopa raamistiku tasemele.
Tänane Eesti kutsete raamistik on viietasemeline. Iga kutsestandard on määratletud ühele neist viiest tasemest. Sama käib ka nende alusel väljastatud kutsetunnistuste kohta. Tänaseid kutsetasemeid kasutatakse erinevates kutsevaldkondades paraku üsna erineval viisil. Üldhariduskooli õpetaja kutsealal on määratletud vaid üks, viies kompetentsuse tase, mille seos näiteks õpetaja ametijärkudega jääb ilmselt enamusele inimestest arusaamatuks. Samuti pole selge, kuidas kasutada sellist kutsestandardit õpetajate taseme- ja täiendõppe õppekavaarenduses. Samas on kutseõpetaja puhul olemas III, IV ja V taseme standardid. Loodetavasti pakub uue raamistiku rakendamine kutsete süsteemi korrastamiseks sisukaid võimalusi.
Kui on olemas kutsekvalifikatsioonisüsteem, siis ilmselt on olemas ka mingi üldisem kvalifikatsioonisüsteem. See kvalifikatsioonisüsteem on omakorda liideseks ühiskonna ja haridussüsteemi vahel. Euroopa kvalifikatsiooniraamistik ongi mõeldud elukestva õppe raamistikuna ja on seetõttu üldisem kutsete raamistikust. Kas Eestil on oma kvalifikatsiooniraamistik, mida Euroopa omaga siduda? Samalaadseid retoorilisi küsimusi võib ja peab veelgi esitama, mis on igati loomulik ja tõsiseks väljakutseks süsteemi arendajatele.
Ilmselt võiksid kutsete süsteemi aluseks olevad põhimõtted ja mehhanismid olla mingil määral rakendatavad ka üldhariduse vallas, sh üldhariduse riiklike õppekavade arenduses. Kas selles vallas on olemas mingi kutsestandardi analoog? Inimese kutsestandardit pole keegi ametlikult Eestis ega mujal koostanud. Ometi võime öelda, et nii põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava kui kooli õppekavade koostamisel peaksime me lähtuma vastava õppetaseme ja -astme „inimese kutsestandardist".
Tundub, et laias laastus on asjad ka selles suunas liikunud. EL soovitus 26. septembrist 2006 „Põhipädevused elukestvaks õppeks" püüab määratleda, mida vajavad kõik inimesed, et tagada eneseteostus ja areng, kodanikuaktiivsus, sotsiaalne kaasatus ning tööhõive. Põhipädevusi peetakse võrdselt olulisteks ja neid on kokku kaheksa: emakeeleoskus; võõrkeeleoskus; matemaatikapädevus ja teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest; infotehnoloogiline pädevus; õppimisoskus; sotsiaalne ja kodanikupädevus; algatusvõime ja ettevõtlikkus; kultuuriteadlikkus ja -pädevus. Selles dokumendis määratletakse mõistet pädevus kui asjakohaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit. Ilmselt on võimalik ja vajalik määratleda nende pädevuste (kompetentside) erinevad tasemed. Paneme tähele, et erinevad elukestva õppe kohta käivad õigusaktid ja normdokumendid kasutavad erinevat keelt. Eelkõige käib see mõistete pädevus ja kompetentsus tähenduse kohta. Õigusaktide (EL direktiivid ja soovitused, kutseseadus, põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, …) üheselt mõistetavuse huvides on vajalik sellest mitmetähenduslikkusest loobuda.
Pole kahtlust, et Eesti kutsete süsteemil on veel tublisti arenguruumi. Kutsete süsteem ja üldisemalt kvalifikatsioonisüsteem ning selle areng on üles ehitatud huvirühmade (sotsiaalsete partnerite) koostööle ja usaldusele. Olen veendunud, et senine koostöö jätkub ja laieneb ning see annab lootust usalduse süvenemisele Eesti haridussüsteemi vastu kõigis formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe vormides.