Riikliku haridustöötaja elutööpreemia laureaat Olav Aarna on panustanud Eesti haridussüsteemi arendamisse süsteemiinseneri detailitäpsusega, pidades samas alati silmas pikaajalist ja terviklikku vaadet. Olav nõustub naerdes, et teda võib nimetada haridusinseneriks.
Visionäär, hinnatud teadlane ja rahvusvaheliselt tunnustatud haridusekspert Olav Aarna, kes tänasel päeval on Kutsekojas OSKA akadeemiline nõunik, pälvis riikliku elutööpreemia. Olav tõmbab paralleeli, et tunne on mõneti nagu koolilõpu tunnistust saades: pidulik ja uhke, sest saad aru, et oled midagi ära teinud ja teised on seda tunnustanud.
Nii nagu 5. oktoobril Jõhvi kontserdimajas auhinda vastu võttes, kinnitab Olav ka nüüd, et ta ei kavatse sugugi veel vaikset pensionipõlve pidama jääda. Mõttes on küll olnud raamatu koostamine, ent kirjutamiseks pole sugugi aega: projekte ja töist reisimist on nõnda palju.
Kui me eelmise nädala alguses (oktoobri kolmandal nädalal) kirjutasime, olid Iirimaal, nädala lõpus naasid juba Kirgiisiast. Sa reisid palju.
Seda küll jah, erinevate projektidega seoses on nii välja kukkunud, et sel sügisel on reisimist eriti palju olnud ja tuleb veel. Selle nädala lõpus lähen nädalaks Armeeniasse Estonian Business School projektiga, novembri teisel nädalal Taškenti UNESCO projektiga, mõlemad on arengukoostöö projektid. Detsembri esimesel nädalal lähen esinema Erasmus+ rahvusvahelisele konverentsile Küprosele.
Sa reisid nii enda jaoks kui töö pärast?
Võib öelda küll, sest kui see oleks töö pärast, siis peaks end hirmsasti sundima, aga ma olen sellise hulkuri hingega. Mulle pigem meeldib hulkuda. Küll rohkem metsikus loodudes kui maailma suurlinnades, aga ka suurlinnadel on oma võlu.
Kas elukestev õpe on ka nagu reisimine?
Metafoorselt kindlasti. Elukestvas õppes on rohkem just hulkumise kui sihikindla reisimise elemente. Formaliseeritud osa, mida koolis käimise all mõeldakse, sarnaneb reisimisega rohkem, isegi pakettreisiga: sind viiakse lasteaeda või lähed kooli, kus sulle on kogu õpikeskkond hästi ette valmistatud ja korrastatud. Aga elu on rohkem nagu hulkurlus – satud sinna kuhu satud. Vahel harva ka sinna, kuhu tahtsid. Küsimus jääb, kas oleme selliseks hulkumiseks ettevalmistunud.
Õppimine ja reisimine – need ei ole ainult kaudselt seotud, ka sina oled käinud nii välismaal õppimas kui ka õpetamas. Mis see on, mida rahvusvaheline kogemus juurde annab?
Ma olen veendunud, et enda erinevatesse õpiolukordadesse sättimine on oluline ja välismaal õppimine ning elamine on kindlasti erinevad õpiolukorrad sellest, milles me siin, oma tavalises keskkonnas oleme. Seda võimalust tasub kindlasti kasutada.
Kahel korral olen olnud seoses õppetööga välismaal pikemalt. Stažeerisin 1975.–76. aastal Rootsis ning 1989. aastal olin viis kuud külalisprofessorina Colorado ülikoolis. Mõlemad olid minu jaoks väga huvitavad õpikogemused nii professionaalselt kui ka eluoluliselt.
Ütled, et õpetamiskogemus on ka õpikogemus?
Absoluutselt. Ma olen igasugustel koolitustel alati siiralt tänanud mulle antud võimaluse eest midagi uut õppida. Kahjuks paljud inimesed ei teadvusta, et kõik olukorrad, kuhu me satume, on meie jaoks õpikogemused. Me püüame olukorraga võimalikult hästi hakkama saada ja see pingutus jätab ajju jälje, mis ongi õppimine.
Oled põhierialalt insener, aga samas väga palju ära teinud haridusvaldkonna arendamiseks. Võiks mõelda, et need on vastandlikud valdkonnad: reaalteadused versus sotsiaal-humanitaarteadused. Aga sina ilmselt ütled, et siin vastuolu ei ole?
Ütlen küll. Selline vastandamine on hariduslikus mõttes kahjulik, sest sellega paneme inimesed tahtmatult pooli valima, ühe või teisega samastuma, ütlema, et näiteks matemaatika või keemia pole minu jaoks. Tegelikud on nad vajalikud, et maailmast endale terviklikumat pilti luua.
Sõltumata sellest, mida me nõukogude ajast ja selle haridussüsteemist tema punase värvingu tõttu arvame, oli nõukogude aegne ilma kallakuteta kool suhteliselt hea mudel. Kallakuid polnud tehtud lähtudes põhimõttest, et üldhariduskoolis peab inimene saama tasakaalustatud ja tervikliku pildi maailmast ja oma kohast maailmas, et tal oleks edaspidi parem selles elada ja oskus teadlikumaid valikuid teha elus, sh töises elus. Loomulikult, kui eesmärk on inimesele tasakaalustatud ja tervikliku maailmapildi loomine või selle tekkimise soodustamine, siis me ei saa aineid õpetada nii, nagu me tahaks kõikidest õpilastest matemaatikuid, prantsuse keele filolooge või keemikuid teha. Akadeemiline süvenemine on midagi, mille juurde jõutakse pigemini kõrgkoolis, pühendudes kitsamalt mõnele teadus- või teadmusvaldkonnale. Üldhariduse paljudes ainekavades toimuvat nimetaks ma akadeemiliseks fundamentalismiks.
Teadmusvaldkondade algeid ei tohi õpetada nii, nagu oleks tegemist tulevaste selle valdkonna professionaalidega. Kahetsusväärselt kõige silmatorkavamalt tuleb see välja matemaatika õpetamisel. Matemaatika ei ole inimese jaoks asi iseenesest, vaid vahend, millega mõningaid reaalelulisi probleeme lahendada. Tänapäeval ei pea inimene une pealt mäletama ruutvõrrandi lahendamise valemit või mõne trigonomeetrilise funktsiooni tuletise võtmist. Peame õpetama õpilasi reaalelulisi probleeme sobivate matemaatiliste mudelitena kirjeldama. Matemaatilisest mudelist lahenduse leidmiseks tuleb arvutis nupule vajutada. Inimese ülesanne on nupuvajutuse tulemusena saadud lahendusi hinnata ja neid tõlgendada − kas see, mida arvuti mulle lahendusena pakub, võiks realistlik olla.
See must kast, mis sinna kahe ainult inimesele omase tegevuse, mudeldamise ja tõlgendamise vahele jääb, sellele me pühendame suure osa õppimise ajast. Me õpetame kõiki õpilasi nii nagu me arvaksime, et neist kõigist peavad matemaatikud saama. See on sügavalt kontraproduktiivne.
Ida-Soome Ülikooli matemaatikalektor Johanna Rämö rääkis Kutsekoja konverentsil sellest, kuidas ta muutis matemaatika õpetamise tudengikeskseks. Kas selline asi ongi tehtav vaid katsena kuskil ülikoolis?
Eestis viidi 2013. aastal läbi pilootprojekt, kus väikeses hulgas koolides püüti statistika valdkonda õpetada Conrad Wolframi metoodika alusel. See on põhimõtetelt sarnane sellele, mida ma just kirjeldasin. Paraku matemaatika õpetajate seltskonnas ei olnud pilootkoolides ühtegi, kellel oleks selle peale silm särama läinud ja kes oleks olnud valmis seda edaspidi rakendama.
Õppijakeskset lähenemist, mida kirjeldas Johanna Rämö, ei peaks testima ainult üliõpilaste peal, vaid see peaks olema läbiv metoodika ka põhikoolis ja gümnaasiumis. Inimesel on vajadus näha asjal mingit otstarvet. Muidu kaob õpimotivatsioon ruttu ära.
See ei ole üksnes üldhariduskooli matemaatika õpetamise teema. Me ei saa väljakujunenud teaduslikke distsipliine käsitleda üldhariduskooli õppekavas jäigalt eraldiseisvatena, vaid me peame neid rohkem siduma. OSKA aruannetes räägitakse sellest kui MATIK-õppest: matemaatika, loodusteaduste, tehnoloogia ja kunstide õpetamine ühes terviklikus kontekstis, kus ükski osistest ei domineeri. Neil kõigil on oma koht tervikliku maailmapildi kujunemises.
Unustame ära, et kui veel 100 aastat tagasi läks gümnaasiumisse 3–5% vanuserühma akadeemiliselt edukamaid õppureid, siis tänasel päeval on keskhariduse omandamine universaalne. Me ei saa sama mudelit, mis saja aasta eest akadeemilise eliidi peal töötas, 21. sajandisse üle kanda. Õppimine ja õpetamine üldhariduse tasandil tuleks kapitaalselt ümber vaadata.
Kas meie haridussüsteem on jäik?
On lendlause, et haridussüsteem on konservatiivne ja peabki olema. Selles on üksjagu tõtt ka, sest me ei saa lühikeste ajavahemike järel radikaalseid pöördeid teha. Aga see, millest mina räägin, on radikaalse pöörde tegemine väga pika aja järel.
Sa oled Eesti haridusfoorumi asutajaliige. Kuivõrd on praeguseks realiseerunud nägemus Eesti hariduse tulevikust, mis oli siis, kui foorum loodi?
Haridusfoorumi asutamise eesmärk oli Eestile luua terviklik ja pikaajaline haridusstrateegiline visioon ning lahti kirjutada, kuidas see toimima peaks ja kuidas selleni jõudma peaks. Kõik ei ole sellisel idealistlikul kujul realiseerunud. 2016. a Eesti elukestva õppe strateegia 2020 oli kõige laiem riikliku strateegiana jõustatud dokument, mille ettevalmistamist me juba 1995. aastal alustasime.
Saan mingil määral aru inimestest, kes ütlevad, et meil on liiga palju arengukavasid ja strateegiaid ja keegi neid õigupoolest ei järgi. Paljude nende asjade puhul pole oluline, mis sõnad ja millises järjekorras on lõppdokumenti pandud, olulisem väärtus on see, et piisavalt suur hulk asjasse pühendunud ja tulemustest huvitatud inimesi on neid teemasid omavahel arutanud. Loomulikult on kasulik, kui ka tulemus on vääriline, aga see ei pruugi alati nii juhtuda. Omavahel rääkimise kultuur on meil tänuväärselt kasvanud, paljuski tänu Brüsseli poolt tulnud tungivatele soovitustele asju pikema aja peale kavandada ja kaasata inimesi, kes tulemustest otseselt huvitatud on. Hindan koostöö ja kaasamise kultuuri tekkimist oluliseks ja hariduse valdkonnas on haridusfoorumil selles oluline roll olnud.
90ndate alguses olid sa ka haridusministri nõunik – see oli keeruline aeg …
Tolle suhteliselt lühikese, aga erakordselt põneva perioodi sisse, kui ma Rein Loigu nõunik olin, mahtus kaks asja: mind pandi koostama kõrghariduse reformi kontseptsiooni ja järgmine töö oli haridusreformi kontseptsiooni koostamine. See polnud nii, et mina istusin, hanesulg näpu vahel, ja vaatasin tühja pilguga lõpmatusse. See töö käis ka koostöös nende inimestega, kes selle kohta midagi oskasid arvata ja sellest otseselt huvitatud olid. Aga see ei jõudnud formaalse dokumendini. Oli 1990. a kevadine aeg, kui mind kutsuti Edgar Savisaare juhitud valitsuse istungile. Ma valmistusin pikalt ja põhjalikult ettekandeks, mulle anti päris pikalt, 15−20 minutit aega. Ettekande järel küsimusi mulle väga ei esitaud, Savisaar tõusis püsiti ja sõnas, et härrased, kontseptsioonide aeg on meil läbi, pidades silmas, et IME kontseptsioon oli olemas ning meil on nüüd seadusi vaja.
Aga kontseptsiooni oli just vaja, et Eesti hariduse seadustikku hakata välja töötama. Ma ei ole mingil määral solvunud kadunud Edgari peale. See oli selge ja pragmaatiline otsus, et kontseptsioone võib lihvida, aga valitsus nägi selget vajadust uue sotsiaalmajandusliku tegelikkuse õigusliku raamistiku järele, kaasa arvatud hariduse valdkonnas. Kas see, et on olemas üks üldine haridusseadus, mis senini sajakonna parandusega kehtib ning on loodud õppeasutuse tüüpide kaupa, hea lahendus oli, aga see oli pragmaatiline. Teine võimalus oleks olnud see, mis kõrghariduses on nüüdseks realiseerunud ehk ülikooliseaduse ja rakenduskõrghariduse seaduse asemel on üks kõrghariduse seadus. Oluline on see, kuidas tervikut visioneerida ja koos hoida.
Kas kõrgharidus peaks olema tasuline või tasuta?
Mul on sel teemal olnud viimase 35 aasta jooksul mitmel puhul põhjust rääkida ja kirjutada. Mul ei ole põhjust olnud oma arusaamist selles osas muuta. Minu lähtekohaks on haridusökonoomika ja see arusaam, et haridus on ühtaegu nii avalik kui individuaalne hüve. Selle hüve rahastamisel tuleb nende kahe huvitatud poole vahel kulusid jagada. Üks haridusökonoomika aksioomidest on see, et mida madalam haridustase, seda rohkem on tegemist ühiskondliku hüvega – alusharidus on kõige enam ühiskondlik hüve, see tähendab, et selle eest me kõik solidaarselt maksame. Mida enam kõrghariduse poole, seda enam on see individuaalne hüve ja peaks olema arvestatud indiviidi panusega kulude katmisel. Oleme siiani avalikus diskussioonist lähtunud sellest, et inimestele meeldivad tasuta asjad, sh tasuta kõrgharidus. See on fundamentaalselt vale. See ei tähenda, et kõik peaksid maksma ühesugust õppemaksu: kui lähtekohas on kokku lepitud, saab diskussioon käia selle üle, kellele teha üldmudelis mööndusi. Näiteks, millistel erialadel OSKA uuringute põhjal on tööjõudefitsiit ja kuhu me tahame meelitada rohkem õppijaid, seal vabastame tudengid osaliselt või täielikult õppemaksu maksmisest. Niisama lihtne see mudel ongi.
Aga kutsesüsteemi reform – paljud ei saa aru, mida siin ikkagi teha tahetakse.
Praegu on keskendunud jutt üksnes olemasoleva kutsesüsteemi reformile. See ei lähtu tervikpildist, vaid oleme ühe nurga välja otsinud ja püüame seda sisukalt kirjeldada.
Enne OSKA programmi käivitamist 2015. aastal oli poliitiline kokkulepe, et üleminekuperioodi jooksul olemasolev kutsesüsteem ja OSKA süsteem arenevad üksteisest suhteliselt sõltumatult, neil on oma juhtimis- ja rahastamismudel. Nüüd oleme jõudnud aega, kus need kaks süsteemi tuleb ühendada. Sellele on pandud eufemistlik nimi kutsesüsteemi reform, mis minu jaoks on pigem eksitav. Ma ütleks, et tegeleme olemasoleva kutsesüsteemi ja OSKA süsteemi integreerimisega, millele järgnevad juba muud sammud.
Sealhulgas üleminek oskuspõhisusele?
Siin ei ole toimunud paradigmaatilist nihet, räägime endist viisi sellest, mida tähendab mingis tegevusvaldkonnas kompetentne olla, kuidas kompetentne olemist kirjeldada ja kuidas seda mõõta.
Üks globaalne protsess on see, et me juba täna ja seda enam lähitulevikus räägime üha vähem ametitest kui fikseeritud komplektist potentsiaalselt täidetavate tööülesannete kogumist, vaid need tööosad on tükid, milles asjatundlikkust on võimalik arendada ja hinnata. Neist omandatud ja hinnatud tükkidest, mis on inimese isiklik omand, on võimalik kokku panna erinevaid komplekte nii töö- kui eraelus toimetulekuks.
Mind on pikka aega häirinud, et pea kõike haridusvaldkonda puudutavat kirjeldatakse tööturu vajadustest lähtudes. Samas enamik inimesi ikkagi töötab selleks, et elada, mitte vastupidi. Suure osa sellest, mida me oskame, ei ole me omandanud mitte töötamiseks, vaid lihtsalt selleks, et toime tulla olukordades, mida me ise loome või kuhu me satume.
Samas oled sa Kutsekojas OSKA akadeemiline nõunik. OSKA uuringud keskenduvad puhtalt tööturu vajadustele.
OSKA uuringutega täidame ühiskondlikku tellimust. Mu mõte pole see, et rääkimine tööturu ootustest on mõttetu, mind häirib nende ootuste absolutiseerimine.
Nõunikuna loed sa läbi kõik OSKA uuringud, mis sind nende juures köidab?
Pean neid ka oma lapsukesteks. Algusetapil mul õnnestus OSKA tuumiktiimi veenda, et tuleb saada üle alaväärsuskompleksist, et me pole teadusasutus ja selle pärast ei saa uuringutega tegeleda.
Sõnastasin esmase OSKA uuringute probleemipüstituse, uuritavad küsimused ning metoodika põhistruktuuri. Põhistruktuur on sellest ajast paigas ja toimib, toimivat asja on võimalik täiendada. OSKA uuringud on rakendusteaduslikud uuringud. Ma hea meelega loen neid.
Hiljuti anti sulle üle riiklik elutööpreemia. Milliseid tundeid see tekitas?
Tunne on mõneti sama kui koolilõpu tunnistust saada. Pidulik tunne, arusaamine, et sa oled midagi ära teinud ja seda on teised tunnustanud. Mis see koolilõpu tunnistuski muud on, kui see, et sa oled õppekava nõuded täitnud, õpiväljundid on saavutatud. Elutööpreemia puhul oodatavaid õpiväljundeid ei ole ja keegi neid ei mõõda, aga minu käest on nüüd kahe nädala jooksul rohkem kui korra küsitud, et mis see siis oli, mille eest sulle elutööpreemia anti, kas oskad öelda ühe asja. Arvan, et keegi, kes on elutööpreemia saanud, ei oska öelda, et see on see asi, see üks, millele näpp peale panna. Elutööpreemia on ikkagi just nii nagu nimi ütlebki, selle eest, mis sa teatud valdkonnas oled ära teinud. Neid asju on üsna erinevat laadi.
Kas oled mõelnud, mille üle sa eriti uhke oled?
Ausalt öeldes ma ei oska neid ka enda jaoks tähtsuse järjekorda panna. Kõik on erineval eluperioodil olnud olulised. Osa ka paralleelselt. Samaaegselt Tallinna Tehnikaülikooli rektori ametiga, kuna aeg oli selline, et mängureegleid ei olnud, tuli hakata rektoritel ükshaaval ja koos mängureegleid ehk kõrghariduse seadustikku kokku panema. See ülikooliseadus, mis 1995. aastal riigikogus vastu võeti, oli olulisel määral rektorite koostatud. See polnud mingilgi määral korruptiivne tegevus, sest keegi, kes seda asja kohapeal kõige paremini tundis ja oskas suurt pilti ette kujutada, pidi need asjad juristide abiga paberile panema. Aga see ei tähenda, et seaduseloome on juristide töö. Ka seal oli oluline kontseptsioon, mismoodi Eesti kõrghariduse süsteem välja peaks nägema.
Suures pildid pean oluliseks, et mina olin 1995. aastal üks haridusfoorumi asutajaliikmetest.
Kui vaadata, kuidas läheb kaugematel nõukogude liidu aegsetel idanaabritel, nagu Moldova, Ukraina, Aserbaidžaan, Kesk-Aasia riigid, võib öelda, et meil on vedanud, kuna me 90ndate esimesel poolel hulga väga valusaid otsuseid ära tegime. Mida kaugemale ühest süsteemist teise mineku otsuseid lükata, seda valusamaks see läheb.
Mida tahad kindlasti veel ära teha?
Ei ole väga detailseks oma mõtisklustes läinud, aga nagu ma Jõhvi kontserdimaja lavalgi ütlesin, ma ei kavatse lõpetada. Mõõdukas vaimses ja füüsilises stressis elamine on parim võimalus Alzheimeri tõve edasi lükata. Aga mõõduka mõistet tuleb aegajalt ümber defineerida.
Mõned aastad tagasi ma mõlgutasin mõtteid ja olen midagi paberilegi pannud, et kirjutada raamatuke sellest, kuidas ma oma maailmamudelit konstrueerisin. Kirjeldada läbi konkreetsete eluetappide ja projektide seda, kuidas erinevad tükid minu enda arvates terviklikus maailmamudelis läbi elukestva õppe tekkinud on. Peale sissejuhatuse, sisukorra ja enam-vähem ettekujutuse, millised peatükid tulevad, pole ma varsti juba kaks ja pool aastat edasi kirjutanud. Põhjus on selles, et ma ei ole õppinud „ei“ ütlema, võtan endiselt kergelt külge igasugu projektipakkumisi, mistõttu aega, millal keskenduda millegi kirja panemisele, on väga vähe.
Kas võib öelda, et sa oled haridusinsener? Sa lähened ka hariduse arendamisele suure süsteemsusega.
Jah, mäletan, et haridusfoorumi algusaegadel oli mul kombeks öelda, et minu kui süsteemiinseneri vaade asjale on selline. Olen jah haridusinsener. Kuigi tänapäeval nimetatakse sellist lähenemist disainmõtlemiseks: sulle öeldakse, et miski peaks nii toimima ja tee midagi, et see nii toimiks. Tagantpoolt, soovitud tulemusest alates hakkad siis tegevusi ettepoole kavandama.
Olav Aarna on Eesti informaatikateadlane ja poliitik, aastast 1990 Eesti Teaduste Akadeemia liige, 1991–2000 Tallinna Tehnikaülikooli rektor, 2000–2003 Estonian Business Schooli rektor ja 2003–2007 X Riigikogu liige. Aastatel 2008–2014 oli ta Kutsekoja juhatuse liige.
Tänavu oktoobris pälvis Olav Aarna riikliku elutööpreemia panuse eest Eesti haridusvaldkonna arendamisse. Olav Aarna on suunanud kõikide haridustasandite tulevikku, pannud aluse Eesti kutsesüsteemile ning vedanud eest elukestva õppe valdkonda. Ta jääb ajalukku haridusfoorumi asutajaliikme ning kahe ülikooli rektorina.
Artikli autor: Siret Trull, Kutsekoda
Vaata lisaks: