Kutsekoja akadeemiline nõunik Olav Aarna käis rahvusvahelise eksperdina Usbekistanis tutvustamas Eesti kogemust kvalifikatsiooni- ja kvaliteedisüsteemi arendamisel.
Möödunud aasta juulis pöördus ETF-i (European Training Foundation) soovitusel Kutsekoja poole UNESCO Taškendi osakonna projektijuht Sarah El Attar, kes koordineerib UNESCO haridusprogrammi raames ellu viidavat ning EL-i rahastatavat projekti Usbekistanis. Projekt keskendub maanoorte tööalase konkurentsivõime tõstmisele oskuste arendamise ja süsteemitasandi toe kaudu. Selle algatuse oluliseks komponendiks on riikliku kvalifikatsioonide ja kvaliteeditagamise raamistiku loomine, mis on oluline ka kutsehariduse kvaliteedi ja asjakohasuse tagamiseks riigis.
Selgus, et praeguses etapis kaaluvad Usbekistani poliitikakujundajad kahte võimalust: kas luua riikliku kvalifikatsiooniraamistiku üle järelevalvet teostav kvalifikatsiooniasutus ja eraldiseisev kvaliteediagentuuri või luua ühtne riiklik kvalifikatsiooni- ja kvaliteediagentuur. Olenemata valitud struktuurist on kavandatav agentuur riigist sõltumatu.
Arvestades Kutsekoja kogemusi ja edu kvalifikatsiooniasutusena Eestis, sooviti meid kaasata projekti aruteludesse Usbekistani tööministeeriumi, haridusministeeriumi, UNESCO projektibüroo ja teiste kvalifikatsioonisüsteemi huvipooltega, tutvustamaks eelkõige Eesti kogemust kvalifikatsiooni- ja kvaliteedisüsteemi arendamisel. Vastusena sellele pakkumisele soovitas Kutsekoda Usbekistanile eksperdiks akadeemilise nõuniku Olav Aarna. Käesoleva aasta 26. veebruarist 5. märtsini viibiski Olav Aarna Taškendis, kohtus eelnimetatud huvipoolte esindajatega, esines peaesinejana ühepäevasel Usbekistani kvalifikatsioonisüsteemi arengule pühendatud seminaril ning juhendas kahte meistriklassi – kutsestandardite koostamise metoodikast ja kutseõppe õppekavade sidumisest kutsestandarditega.
Milline on Usbekistani kvalifikatsioonisüsteemi hetkeseis ja mis suunas soovitakse seda arendada?
Usbekistani kvalifikatsioonisüsteemi on arendatud juba mõnda aega, sh erinevate doonorite (Euroopa Liit, UNESCO, Maailmapank, Šveits, Lõuna-Korea) rahastatud projektide raames.
Seejuures on suhteliselt lühikese aja jooksul tehtud mitu vähem või rohkem järske pööret. Tegemist on presidentaalse riigiga, kus selliste muudatust puhul on kõige olulisemad dokumendid presidendi määrused.
Kõige uuem kvalifikatsioonisüsteemi arengut käsitav määrus pärineb 2024. aasta 30. septembrist ja sätestab Usbekistani jaoks 8-tasemelise kvalifikatsiooniraamistiku, kvalifikatsioonisüsteemi juhtkomitee, 24 kutsenõukogu ja kvalifikatsiooniasutusena Riikliku Kvalifikatsioonisüsteemi Arendamise Instituudi. Usbekistani kvalifikatsiooniraamistik on tasemekirjelduste mõttes suhteliselt sarnane Euroopa kvalifikatsiooniraamistikule (EQF-le), aga kogu süsteem on kavandatud väga riigikesksena. Näiteks, on kvalifikatsioonisüsteemi juhtkomiteeks praktiliselt Usbekistani valitsuskabinet ja kutsenõukogude esimeesteks vastavate valdkondade ministrid.
Rääkides kvalifikatsioonisüsteemist, peetakse tegelikult silmas kutsekvalifikatsiooni süsteemi, mida käsitatakse ühenduslülina tööturu ja haridussüsteemi vahel. Kuigi presidendi määrus räägib ka VÕTA rakendamisest, on elukestva õppe paradigma roll kvalifikatsioonisüsteemi mõtestamisel ja rakendamisel marginaalne.
Kvalifikatsiooniasutusena määratletud Riikliku Kvalifikatsioonisüsteemi Arendamise Instituut on aga väga huvitatud pikemaajalisest koostööst Kutsekojaga. Selle kohta sai allkirjastatud ka ühiste kavatsuste protokoll.
Millist nõu sa andsid, mida saab Eesti kogemuse põhjal teistele soovitada?
Teiste riikide kvalifikatsioonisüsteemide ja kogemustega tutvumine on kindlasti tore ja vajalik, kui asutakse omal maal midagi ümber kujundama. Nende kogemuste paremaks mõistmiseks ja mõtestamiseks on aga vaja loogiliselt terviklikku kvalifikatsioonisüsteemi kontseptuaalset mudelit. Paraku Usbekistanil sellist mudelit veel pole ja iga uue riigi kogemust käsitatakse eraldiseisvana. Tulemuseks on mitte päris kooskõlaline õiguslik raamistik ja kontseptuaalsed raskused poliitiliste valikute tegemisel. Sellest tulenevalt soovitasin tungivalt alustada loogiliselt terviklikku kvalifikatsioonisüsteemi loomist kontseptuaalse mudeli koostamisest, mitte presidendi määruse eelnõu koostamisest.
Kvalifikatsioonisüsteemi kontseptuaalne mudel võimaldaks Usbekistanil põhjendatumalt vastata ka küsimusele: kas luua riikliku kvalifikatsiooniraamistiku üle järelevalvet teostav kvalifikatsiooniasutus ja eraldiseisev kvaliteediagentuuri või luua ühtne riiklik kvalifikatsiooni- ja kvaliteediagentuur. Põhiküsimus pole ju sugugi selles, kas üks või kaks agentuuri, vaid selles, et kvalifikatsioonisüsteem peab tagama kvalifikatsioonide kvaliteedi, elukestva õppe süsteemis tuleb aga tagada õppe kvaliteet. Need on Eesti kontseptuaalse mudeli üldstruktuurist lähtuvalt kaks sõltumatut funktsiooni, mida täidavad vastavalt Kutsekoda ja HAKA.
Minu sisuline soovitus oli – lähtuda Usbekistani kvalifikatsioonisüsteemi disainimisel arusaamast, et kvalifikatsioonisüsteem on liideseks ühiskonna, kitsamalt tööturu ja elukestva õppe süsteemi vahel. Elukestva õppe süsteem ei piirdu paraku sugugi vaid haridussüsteemiga selle traditsioonilises mõttes, olles mõõtmatult laiem. Just elukestva õppe paradigma evitamine on olnud kvalifikatsiooniraamistike plahvatusliku leviku põhjuseks viimasel paarikümnel aastal. Kvalifikatsioonisüsteemid on aga ilma nende raamistiketa eksisteerinud kõigis arenenud riikides juba aastakümneid, kui mitte aastasadu. Seega on ülesanne kvalifikatsiooniraamistiku lisamine olemasolevasse kvalifikatsioonisüsteemi, mis loomulikult viib ka kogu süsteemi ulatusliku muutumiseni.
Minu kogemust mööda on Usbekistanis, aga ka mitmes teistes endise Nõukogude Liidu osariigis levinud arusaam, et uute lahenduste levitamisel mistahes valdkonnas on põhiprobleem normatiivsete aktide ja normdokumentidena kehtestatud metoodiliste juhendite puudumine. Samas napib arusaama, et edu sõltub vajalike dokumentide olemasolust paremal juhul 10%, ülejäänud 90% on aga nende inimeste ettevalmistatus, kes uuendusi evitama peaksid. Seetõttu soovitasin muudatuste kavandamisel juba algusest peale senisest palju enam tähelepanu pöörata inimeste ettevalmistamisele, alates nende teavitamisest ning vajalike koolituste süstemaatilisest korraldamisest.
Mis on see, mis teeb Eesti kogemuse kvalifikatsioonisüsteemi arendamisel unikaalseks ja hinnatavaks?
Ma ei tea, kas meie kogemus on unikaalne, aga minu hinnangul paistame me jätkuvalt silma sellega, et endise Nõukogude Liidu ruumis on Eestis hariduses ja kvalifikatsioonisüsteemis toimunud muutused kõige kiiremad ja ka süsteemsemad. Meile suunatud tähelepanu ja eeskuju otsimine on põhjustatud eelkõige sellest, et stardipositsioon muudatusteks oli nt Usbekistanil meiega suhteliselt sarnane.
Minu hinnangul tuntakse meid kvalifikatsioonisüsteemi arengute kontekstis eelkõige kolmel põhjusel:
- hästi väljaarendatud kutsesüsteem (kutsekvalifikatsioonide süsteem), mis on seotud õppekavaarendusega kutse- ja kõrghariduses ning töökohapõhise õppe tunnustamisega;
- tööandjate süstemaatiline osalemine nii kutsestandardite kui ka õppekavade arendamises ning kutseandmise protsessis;
- OSKA uuringute tuntus ning uuringute tulemuste laialdane kasutamine nii poliitiliste kui ka haldusotsuste tegemisel, aga ka ühiskonnas laiemalt, nt karjääriotsuste tegemisel.
Milline on sinu tunnetus, kui sageli peab kvalifikatsiooniraamistikku uuendama, et see käiks tegeliku eluga kaasas?
Kvalifikatsiooniraamistik on kvalifikatsioonisüsteemi korrastav ja süstematiseeriv alge. Kvalifikatsioonisüsteem on pidevas muutumises – lisanduvad uued kvalifikatsioonid, sh mikrokvalifikatsioonid ja samas võivad mõned kvalifikatsioonid kaotada kehtivuse. See aga ei tähenda vajadust kvalifikatsiooniraamistiku muutmiseks.
Teisisõnu, kvalifikatsiooniraamistikku kui kvalifikatsioonisüsteemi selgroogu peaks muutma vaid äärmisel vajadusel. Raamistiku tasemekirjelduste täpsustamine ei ole minu hinnangul kvalifikatsiooniraamistiku muutmine. Sama käib ka Euroopa elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) kohta, mille roll on küll erinev riikide kvalifikatsiooniraamistikest.
Eesti kvalifikatsiooniraamistik (EstQF) koosneb neljast alamraamistikust (kõrghariduse, kutsehariduse, üldhariduse ja kutsekvalifikatsioonide raamistik), mis on seotud 8-tasemelise keskse raamistikuga ja mille tasemekirjeldused on identsed EQF-ga. Seejuures on igal alamraamistikul oma tasemekirjeldused, mis toodud vastavavalt kõrgharidusstandardis, kutseharidusstandardis, üldhariduse riiklikes õppekavades ning Kutsekojas koostatud kutsekvalifikatsioonide tasemete kirjeldustes.
Esmased kutsekvalifikatsioonide tasemete kirjeldused, mida kasutati ka EstQF-i sidumisel EQF-ga, pärinesid 2008.−2009. aastast. Neid kirjeldusi uuendati ja täpsustati Kutsekoja algatusel möödunud aasta teises pooles ja neid kasutatakse nüüd kutsestandardis sisalduvate kompetentside ja kutsete EstQF taseme määratlemisel.
Loe lisaks:
Eesti kvalifikatsiooniraamistik
Olav Aarna konstrueerib tulevikku nagu disainmõtleja – tagantpoolt ettepoole