OSKA tiim palus nõunikke sel korral kaasa mõtlema eelduste üle, mida võtta tulevaste tööjõuprognooside aluseks olukorras, kus seda, mis suunas trendid liiguvad, on üha raskem ette näha.
Millistele näitajatele tuginedes tulevikku kõige paremini prognoosida, on OSKA liikmete jaoks alati aktuaalne küsimus. Olukorras, kus üleilmsed trendid, nagu kliimapoliitika, geopoliitika jms, on muutunud võrreldes mõne aasta taguse ajaga ebaselgemaks, ning nende pikaajalist mõju Eesti majandusele on keeruline ette näha, oli põhjust teema taas nõunike ringis tõstatada.
Seekordse kohtumisel oli laual kas suurt teemaplokki.
Millised eeldused võtta edaspidi OSKA prognooside aluseks?
Täpsemalt: millist majandusstruktuuri peaks tööjõuvajaduse prognoosimisel piiratud tööjõu tingimustes aluseks võtma? Kas tööealise elanikkonna kahanemise tingimustes on realistlik prognoosida hõivatute arvu jätkuvat kasvu? Kuidas prognoosida automatiseerimise mõju hõivele, sh AI mõju?
Nõunike hinnang oli, et hõivatute arvus on praegu platoo – mõnda aega võib hõive veel kasvada, ent hakkab seoses rahvastiku vananemise ja vähenemisega paratamatult langema. Välistööjõud saab olla puhver tegevusaladel, kus on terav spetsialistide puudus, aga mitte püsiv lahendus, mille peale tulevikustsenaariume ehitada.
Eesti majanduse alustalana nähti eelkõige tugevat tööstust – täpsemalt üksikuid niššialasid eri tööstusharude, nagu keemia, tervisetehnoloogiad jms sees. Samas peab arvestama ka geopoliitilise olukorraga, sh arendama kaitsetööstust ning tagama toidujulgeoleku.
Tehisintellekti areng ei pruugi tuua kaasa tööjõuvajaduse vähendamist. Tõdeti, et sektorite valmidus automatiseerimiseks ja digitaliseerimiseks on erinev. Lisaks seab omad piirangud Eesti ettevõtete väiksus – mõne töötajaga firmades annab tehnoloogia rakendamine pigem ajavõidu, kuid ei vähenda vajadust inimeste järele.
Millistele eeldustele tuginevalt prognoosida tööjõu haridusliku ettevalmistuse struktuuri?
Kas alati on rohkem ja kõrgemat haridust anda parem, küsis OSKA meeskond.
Nõunike seisukoht oli, et küsimus on tasakaalus. Kui me koolitame ainult insenere, kuid mitte oskustöötajaid nende kõrvale, jäävad head ideed ikkagi ellu viimata. Teisalt ei saa kallutada süsteemi liialt kutsehariduse poole kaldu, sest innovatsiooni loojad on siiski eelkõige kõrgema haridustasemega spetsialistid.
Eestil on väike ja muutlik majandus, mistõttu ei saa haridust liiga kitsaks ehitada. Õppekavad nii kutse- kui ka kõrghariduses tuleks muuta laiapõhjalisemaks ja seeläbi tulevikukindlamaks.
Nõunike kogu soovitused on OSKA metoodika edasiarenduste aluseks.