Skip to content
Skip to content
Esileht » Õpimärkide kasutamine kõrghariduses aitab õppijal mõista oma pingutuse piisavust 

Õpimärkide kasutamine kõrghariduses aitab õppijal mõista oma pingutuse piisavust 

Õpimärkide kasutamine hindamises on Tallinna Ülikooli dotsendi Hans Põldoja sõnul õppijaid motiveeriv ning kujundlikku hindamist võimaldav lahendus, millega saab tunnustada ka mitteformaalset osalemist kursustel. 

Euroopa haridussüsteemis on õpimärkide (ingl open badges) rakendamine kogunud suurt tähelepanu. Europassi kommikul jagas Hans Põldoja, Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia dotsent, oma kogemusi õpimärkide kasutamisel, tuues välja nende kasvava tähtsuse kõrghariduses. Põldoja sõnul saab õppija õpimärkide abil oma saavutusi ja oskusi selgelt ja usaldusväärselt esitleda nii haridusasutustele kui ka tööandjaile. 

Mis on õpimärk? 

Õpimärk on digitaalne tunnustus, mis kinnitab  teadmiste ja oskuste omandamist. Õpimärgid on pildid, kuhu on kodeeritud vajalik teave: kes on õpimärgi välja andnud, millise tegevuse või saavutuse eest see antakse, millal see on väljastatud jms. Koolitajad, õppejõud, organisatsioonid või ka näiteks muuseumid saavad neid märke õppijatele anda. Õppijad omakorda saavad õpimärke koguda ja hoida digitaalsetes “seljakottides”. Selliseid seljakotte saab kasutada oma saavutuste esitlemiseks, näiteks jagades oma õpimärke e-kirja allkirjades või veebilehtedel. Märke klikkides saab huviline tutvuda andmetega selle kohta, milliste saavutuste eest need on välja antud. 

Algselt oli digitaalsete õpimärkide tehnoloogia taga Mozilla Foundation, mis koordineerib samanimelise veebibrauseri arendust ja mitmeid avatud initsiatiive ja tarkvaraprojekte. Tehnoloogia arendamisega alustati aastal 2010. Praegu on õpimärkide arendamise ja standardite määramise eest vastutav organisatsioon 1EDTECH, mis keskendub haridustehnoloogia valdkonna tehniliste standardite arendamisele. 

Õpimärkide kasutamine Tallinna Ülikoolis 

Tallinna Ülikoolis on õpimärkide süsteemi katsetatud alates 2014. aastast, peamiselt avatud kursustel. Põldoja tõi välja, et näiteks haridustehnoloogia magistriõppes toimub osa kursusi  veebis ning seal on lubatud osaleda ka huvilistel väljapoolt magistriõpet. Sageli läbivad väljapoolt liitujad mingi väiksema osa kursusest. Õpimärkide abil saab tunnustada ka selliste õppijate saavutusi: neid saab tunnustada väiksemate ülesannete, näiteks ühe või kahe teema läbimise eest. 

Põldoja meenutas, et esialgu seoti õpimärgid õpiväljunditega. Punktide süsteem oli suhteliselt lihtne: sissejuhatavate ülesannete eest andsid õpimärgid 10 punkti, praktiliste ülesannete eest 20 punkti ning süvendatud teadmiste eest 20 punkti. Tagasiside näitas, et selline süsteem ei olnud väga motiveeriv, kuna õpimärkidel oli vaid üks tase ja nende kujundus ei olnud õppijate jaoks atraktiivne. 

Teisel aastal täiustati süsteemi, lisades erinevad tasemed. Õpimärkide kujundus muutus atraktiivsemaks ja õppijad hakkasid neid veebis ise kuvama. Hõbedased õpimärgid jagati välja hästi täidetud ülesannete eest, samas kui kuldsed õpimärgid anti silmapaistvate saavutuste eest. Kuldsed õpimärgid andsid ka rohkem punkte: kursuse lõpuks kujuneb hinne punktide pealt, mida inimesed koguvad. 

Kolmandal aastal arendati süsteemi veelgi edasi, lisades personaalse õpitee valikud, kus õppijad said valida kas praktilisema või teoreetilisema tee. Näiteks õppijad, kes soovisid koostada kursuse lõpuks  õppematerjali, valisid praktilisema tee, samas kui teadusartiklitega töötamine oli teoreetilise tee valik. Lisandusid õpimärgid vabatahtliku tegevuse eest, nagu „valgustaja“ neile, kes tutvustasid tunnis mõnd kursusega seotud teemat teistele, või „wikipedist“ neile, kes kirjutasid kursusega seotud teemal artikli Wikipediale. 

Samuti viidi sisse poolikud õpimärgid, mida kasutati õppijate puhul, kes ei olnud oma ülesandeid täitnud täielikult.  

Õpimärkide süsteemi paindlikkuse tõttu said õppijad kergemini kohandada oma õpiteed vastavalt huvidele ja oskustele.  

Õpimärkide andmiseks kasutab Hans Põldoja Moodle tarkvara. Õpimärgid on seotud ülesannete sooritamisega ja neid antakse välja käsitsi, kuigi Moodle süsteem võimaldab ka automaatset väljastamist. 

Hans Põldoja soovitas ka keskkondi, mida saab kasutada õpimärkide haldamiseks ja väljaandmiseks. 

Badgr on üks populaarsemaid digitaalse õpimärkide haldamise teenuseid, mis võimaldab luua ja koguda õpimärke virtuaalsesse “seljakotti”. Lisaks sellele saab Badgris luua kollektsioone, et jagada oma õpimärke teistega. Teenus pakub ka võimalust registreerida end õpimärkide väljaandjaks (issueriks) ja jagada neid teistega. Badgr pakub tasuta kontot, kuid sellega on kaasas mõned mahupiirangud, näiteks õpimärkide arvu ja kollektsioonide jagamise piirangud. 

Openbadges.me on  teenus, mis sobib eriti hästi algajatele, kes on õpimärkide maailmaga alles tutvumas. Lisaks võimalusele koguda õpimärke “seljakotti” pakub Openbadges.me ka võimalust välja anda oma õpimärke. Teenuses on olemas lihtne veebipõhine joonistusvahend, mille abil saab kujundada õpimärke, valides erinevaid ikoone ja kuju ning lisades tekste. See teeb õpimärkide kujundamise lihtsaks ja kiireks. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et õpimärkide kasutamine on suurepärane tööriist õppijate motiveerimiseks ja nende õppimisprotsessi mängulisemaks muutmiseks. Õpimärgid võimaldavad kujundavat hindamist, mis annab õppijale igal sammul tagasisidet, kas ta on oma ülesande lahendamisega piisavalt pingutanud või mitte. Samuti on need hea viis mitteformaalse osalemise tunnustamiseks kursustel. 

Õpimärgi ja digitunnistuse vaheline erinevus on oluline: õpimärk on tavaliselt väiksem, konkreetse tegevuse eest saadud tähis, samas kui digitunnistus on suurem ja mahukam, mis antakse üldjuhul suuremate kursuste või õpiprojektide lõpetamise eest. Õpimärk järgib open badges spetsifikatsioone, mis sisaldavad kõiki olulisi andmeid, näiteks osaleja sooritust ja kursuse ülesandeid. Digitunnistused ei ole veel täielikult standardiseeritud, kuid see valdkond on alles arengus. 

Hans Põldoja esitlus: Õpimärkide kasutamine kõrghariduses 

Europassi keskkond aitab koolituste ja õppimiste tunnistusi ning õpimärke talletada ja esitleda. Europass on mõeldud kõigi elukaare jooksul saadud tõendusmaterjalide, nagu tunnistused, diplomid, tõendid ja õpimärgid, kogumiseks. Õppija saab lisada oma teistes platvormides (nt Badgecraft, Open Badge Factory, Badgr) saadud õpimärgid Europassi kontole, koondades kõik saavutused ühte kohta. See võimaldab neid vajadusel jagada haridusasutuste või tööandjatega. Konto omanik kontrollib ise oma andmete jagamist, tagades sellega turvalisuse ja paindlikkuse.

Europassi kommikud 2024: digitunnistused, tööränne ja praktilised lahenduse

Europassi õpirände tunnistus: ajakohastatud mall ja sammud digiteerimise suunas

Digitunnistused on paberkandjal dokumendist turvalisemad ja mugavamad