Rahvuslike kvalifikatsiooniraamistike suhestamine Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga

Aastal 2000 võttis Euroopa Liidu ülemkogu vastu Lissaboni strateegia, milles seati eesmärgiks muutuda kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistel põhinevaks majanduseks maailmas, mida iseloomustab jätkuv majanduskasv, uute ja paremate töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne sidusus. Selle strateegia oluliseks osaks on Euroopa ühtse elukestva õppe ruumi väljaarendamine ja elukestva õppe süsteemide kujundamine liikmesriikides. Kõrghariduse vallas realiseeritakse seda ideed Bologna protsessi raames ja kutsehariduse vallas Kopenhaageni protsessi raames.

Euroopa ühtse elukestva õppe ruumi loomise oluliseks osaks on Euroopa ühtse elukestva raamistiku (EQF) loomine ja rakendamine. EQF keskmes on õpiväljundite (kompetentsi-) põhine lähenemisviis. 23. aprillil 2008 võtsid Euroopa Parlament ja Nõukogu  vastu soovituse Euroopa ühtse elukestva õppe kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) rakendamiseks. Kvalifikatsiooni mõistetakse seejuures kui hindamise tulemusena ametlikult tunnustatud kompetentsust. EQF-s on 8 kvalifikatsioonitaset, kus kompetentsust kirjeldatakse õpiväljundite terminites, mis on jagatud kolme rühma: teadmised, oskused ning iseseisvuse ja vastutuse ulatus. Esimeseks sammuks EQF-i rakendamisel on EL liikmesriikide riiklike kvalifikatsiooniraamistike või kvalifikatsioonide sidumine EQF tasemetega. 

EQF on erinevate formaalhariduslike (üldharidus, kutseharidus, kõrgharidus) ja kutsekvalifikatsioonide (sektoraalsete kvalifikatsioonide) võrdlusraamistik, mis seob omavahel EL riikide kvalifikatsioonisüsteemid ja seeläbi  aitab eri maade kvalifikatsioone vastastikku arusaadavamaks ja võrreldavaks muuta.  Oluliseks eesmärgiks on ka mitteformaalse ja informaalse õppe tulemuste tunnustamine. Nende eesmärkide saavutamise olulise vahendina nähakse riiklike kvalifikatsiooniraamistike (national qualifications framework) loomist. Kuigi riiklike kvalifikatsiooniraamistike loomine ei ole kohustuslik, on enamik EL liikmesriike, sh Eesti sellise tee valinud. 
            
Kvalifikatsioonide ja kvalifikatsiooniraamistike sidumisel EQF-ga lähtutakse parima sobivuse (best fit) põhimõttest, mis tähendab usaldusväärset otsust, millisele EQF-i tasemele kvalifikatsioon või kvalifikatsiooniraamistiku tase kõige paremini sobib. EQF-i tasemekirjelduse struktuuri tõttu on selle põhimõtte rakendamisel kaks mõõdet:
           
• parim EQF-i tase riikliku kvalifikatsiooniraamistiku taseme või kvalifikatsiooni jaoks,
• parim sobivus antud õpiväljundi tüübi (teadmiste, oskuste, iseseisvuse ja vastutuse ulatus) tarvis.
               
EQF on vabatahtlik algatus ja põhineb riikide vastastikusel usaldusel. EQF-i nõuanderühm (Advisory Group) on esitanud 10 kvaliteedikriteeriumi ja protseduuri riikliku kvalifikatsiooniraamistiku tasemete sidumiseks EQF-ga. Need kriteeriumid ja protseduurid on juhisteks riikidele, kes tahavad osaleda EQF-i rakendamise protsessis ning nende kasutamine aitab teha seda läbipaistval ja sidusal viisil.